USA presidendivalimised on sedakorda jälle möödas. Eestis on uudiseks aga see, et talv on saabunud, vaatamata lubadustele üleilmsest kliima soojenemisest. Igal aastal hanede ja luikede lõunamaale äralendu vaadates tuleb mulle meelde üks varasügisene päev New Yorgis 34. tänava ja 2. avenüü ristmikul. Suundusime Priit Parminguga Eesti Majast üle tee asuvasse kohvikusse, et sealt tass kohvi võtta. Priit oli siis New Yorgi Eesti Haridusseltsi esimees ja mina samas mänedzher. Oli soe ilm ja sel ajal, kui me valgusfoori juures rohelist tuld ootasime, vaatas Priit üles taevasse ning ütles igatseva häälega: „Täna sajab kodumaal lund.“ Isegi sel 1995. a. oli kodumaa mulle fiktsioon, minu vanemate tõotatud maa, mis alles nüüd on mulle saanud reaalsuseks.
Olen viimasel ajal olnud palju aega maal Kurenurmes. Olen jälginud, kuidas kaunipõselised õunad ikka veel juba kõik oma lehed langetanud õunapuudel ripuvad. Need on taliõunad ja mu abikaasa Heli pahandab minuga, et ma pole neid enne külmade tulekut puu otsast maha võtnud. Eile öösel oli meil näiteks 7 külmakraadi ja tiik kattus mitmeks päevaks korraliku jääga. Külmunud õunu puu otsas meeldib mulle väga vaadata, nad on nagu jõuluehted puuskeletil. Olen neist teinud mitu natüürmorti.
Sel nädalalõpul ootasin ma Helit maale. Vaatasin TV-st uudiseid, kus näidati Hollandi printsessi külastamas Riigikogu. Ta kiitis väga meie parlamendihoone arhitektuuri, aga ka üldse Tallinna vanalinna. Alati, kui ma kuulen välismaa külalisi meie armast Eestit kiitmas, mõtlen ma kaunitele Euroopa linnadele ja sellele, mis seal kõik uhket ja ilusat on, ja sellele, et meie ei tohiks unustada, milline väärtus on meie Tallinna vanalinnal. Ka meeldib mulle näidata Eestisse tulnud misjonäridele oma eestikeelset piiblit, mis on trükitud 1734. a., ja siis ma toon esile selle, et suur osa meie kirikutest on ehitatud juba keskajal. Seega – mida on siis neil meile õpetada?
Mäletan, et kui ma olin veel väike, siis ma uskusin, et Eestis on puud pikemad ja taevas kõrgem kui kusagil mujal maailmas. See oli mu esivanemate sünnimaa. Ja müütiliselt väike maa.
Seoses sellega meenub mulle üks jutt, mille mu naine mulle rääkis. Üks väike mustlastüdruk on turul oma ema rahvahulka ära kaotanud, otsib teda taga ja nutab. Inimesed küsivad temalt, milline ta ema välja näeb. Tüdruk vastab: „Ta on kõige ilusam ema maailmas.“ Kui siis ema lõpuks üles leitakse, ei suuda otsijad ära imestada, milline see „kõige ilusam ema“ välja näeb: ta on kahvatu, paks ja hambutu naine.
Minu meelest on see väga ilus lugu, millest peaksime meiegi eeskuju võtma – me peaksime olema oma pere, oma kodumaa parimad sõbrad ja selle ilu nägijad.
Igatahes, kui Heli lõpuks maale jõudis, siis tegi ta õhtul pannkooke. Moos, mille ta eelmisel korral oli mulle jätnud, tuli ära visata, sest ma olin lasknud selle käärima minna. Pannkookide peal aga oli värske õunamoos, mis maitses haruldaselt hea. Kõhu täis söönud, suundusin ma oma ateljeesse, et õunamaaliga veidi töötada. Ja mida ma nägin – õunakorv, mille järgi ma natüürmorti tegin, oli tühi! Just siit oli Heli võtnud õunad, millest ta keetis moosi! Kui ma hakkasin hädaldama, et nüüd mul pole, mille järgi oma maal lõpetada, vaatas Heli mulle otsa ja teatas rahulikult: „Rasketel aegadel tuleb võtta vastu raskeid otsuseid.“
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
