Kui ajad muutuvad raskeks, püüavad inimesed leida põgenemisteid. Üks viis seda teha on lugeda raamatuid. Mõni aeg tagasi olid bestselleriteks teosed, milles õpetati, kuidas teenida miljonit aktsiaturgudel, kinnisvaratehingutega või kuidas saada omamoodi õnnelikuks laenurahaga. Kes oleks siis suutnud ette näha seda, mis toimub täna maailmaturgudel?

1950. aastatel olid inimesed hirmul tuleviku ees täpselt samuti, nagu nad on seda täna. Kuid täna vaatame 1950. aastatele tagasi kui heale ajale, unustades külma sõja, makartismi ja üleilmse majanduslanguse. Stalini kommunistlik terror valitses ühes maailmanurgas ja tuumahirm teises – inimesed ei teadnud enam, mida tulevikult oodata, sest oht üksteist hävitada oli täiesti reaalne. Nende senine maailmapilt oli keeratud pea peale. Kuigi liitlased võitsid II maailmasõja, polnud probleemid sellega lahenenud. Oma hirme maandati sellega, et hakati uskuma UFO-desse ja tulnukatesse. 1950-ndatel peeti tulnukaid reaalseks ohuks, valitsused salastasid info nende kohta. Kui majandus end kogus, siis räägiti üha vähem ka UFO-dest ja nendega seotud asjadest ning televisioonis näidati isegi, kui vahvad võivad tulnukad olla. Close Encounters of the Third Kind andis meile kindluse, et kõrgemad olendid on meid jälginud maailma aegade algusest peale nagu lapsi, kuni me tõusime oma teadmistelt piisavalt kõrgele, et ühineda tsiviliseeritud kosmosega.

Olles ise beebibuumi esimese laine produkt ja esindades suurimat unifitseeritud gruppi ajaloos, oleme me olnud tunnistajateks televisiooni ja interneti sünnile, mis lubavad haarata korraga kõike, mis maailmas toimub. Veel paar aastat tagasi hoiatasid filmid ja raamatud meid binaarsesse maailma tõukamise eest.

Minu fantaasiaraamatus Down Town, mis ilmus 1985, on juttu videomängudest, isegi CD-de tuleku nägin ma seal ette. Ma kirjeldasin seal Carey kaela ümber olevat hõbediski, mis peegeldas vikerkaarevärve. Ta võis selle diski pista kompuutrisse nagu 25-sendise mänguaparaati.

Minu vana hea sõber, reserv-kolonelleitnant Leo Kunnas on kirjutanud mitu raamatut, mis on saanud auhindu. Ühest ma kirjutasin juba eelmisel aastal, selles on juttu tema Iraagi-kogemustest. Hiljuti ilmus tema fantaasiaraamat (ehk ulmeromaan) „Gort Ashryn. I osa. Enne viimast sõda“. Leo on lugenud ka minu „Down Towni“ ja toetab minu seisukohti. Tema meelest mõistavad vähesed inimesed, kui palju pühendumist vajab sellise raamatumaailma loomine. Leo palus mul oma raamatut lugeda ja öelda, kas seda oleks mõtet ka inglise keelde tõlkida. Olin algul hirmul, et ei suuda eestikeelsetest tehnilistest terminitest aru saada, aga lugedes see hirm kadus ja ma võin kinnitada, et isegi väliseestlastele on Leo Kunnase raamatu lugemine jõukohane.

Leo Kunnase teoses on nii mõnedki värsked seisukohad. Ta ei kirjuta lihtsalt tähesõdadest, ta kasutab selles väljamõeldud loos oma NATO-kogemusi, aga ka üleelamisi Vene armees. Sellest raamatust saab suurepärase lugemiselamuse. Ja loomulikult olen ma seda meelt, et teos tuleks tõlkida inglise keelde.

Lisaks soovitan ma lugeda ka Leo Kunnase raamatut „Takerdunud rünnak: Eesti riigikaitse võtmeprobleemid ja lahendused”, mille on välja andnud Eesti Päevalehe kirjastus.

Maailm elab praegu läbi raskeid aegu, keegi meist ei tunne end turvaliselt, aga me oleme rasketest aegadest ennegi üle saanud. Keegi ei tea, millega see kõik lõpeb, aga selge on see, et miski siin ilmas ei ole enam endine.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: