Olin kutsutud New Yorgi Eesti Majja tuluõhtule kõnelema ja laulma. Oli väga tore õhtu, seda enam, et ma polnud juba mitu aastat kohtunud nii paljude oma vanade sõpradega. Tõele au andes on küll enamus neist astunud alati läbi ka Eesti Majast, kui nad on olnud Tallinnas, aga nad pole ju sattunud tulema kõik koos. Ja USA-s polnud ma käinud pärast oma uue CD esitlust eelmisel aastal. Iga esmaspäeva õhtul kell 7:10 laulan ma Tallinna Eesti Majas koos Kuldar Kallustega. Aga oma New Yorgi sõpradele polnud ma juba ammu laulnud.
Tuluõhtul koguti raha New Yorgi Eesti Haridusseltsi jaoks. Õhtu aukülalised olid Endel Reinpõld ja Agnes Morrison, endised NYEHS-i esimehed. Mõlemad on olnud pagulaseestlaste säravad esindajad, kes on aidanud siinset elu edendada aastakümnete jooksul. Selliseid inimesi, kes on ennastsalgavalt ohverdanud oma aega ja tervist eestluse säilimiseks väljaspool kodumaad, jääb üha vähemaks ja vähemaks, võiks öelda, et nad on asendamatud. Minu hea sõber Linda Pakri oli samuti üks nendest ja New Yorgi eesti kultuuripäevad olid tema armastus. Linda kaotus oli meie kõigi tragöödia.
Pean tunnistama, et mind valdas Ühendriikides kummaline tunne. USA immigratsiooniametnik, paks tõmmunahaline mees, teatas mulle, et olin jõudnud USA-sse tagasi just viimasel minutil – minu pass muutus järgmisel päeval kehtetuks! Ma ei suutnud seda uskuda, et aeg möödub nii kiiresti. Minu meelest oli see alles äsja, kui ma jalutasin Tallinnas Ameerika saatkonna uksest sisse, et saada uus pass, kuna ma olin oma passi ära kaotanud, ja ma kaotasin ta 1996. aastal….
Siis ma sain aru, et mul tekib probleem nädala pärast Eestisse tagasipöördumisega. Mul polnud kaasas Eesti passi, olin selle lihtsalt maha unustanud. Kui mu naine Heli autos teel lennujaama selle kohta küsis, sain ma pahaseks ja torisesin vastu, et mis ma sellega Ameerikas teen, seal pole ju Eesti passi vaja. Ma vihkan seda, kui tal on õigus, ja enamasti alati tal õigus on.
Tagasisõidu probleemi aitas mul lahendada Eesti konsul New Yorgis Peeter Restsinski, kes andis mulle välja ajutise dokumendi. USA passi pikendamine kohapeal oleks ilmselt võtnud rohkem kui kuu. Ma oleksin siis pidanud oma väikese õe Pia ja tema abikaasa Arijse kukil elama. Nad on küll alati rõõmsad, kui mina ja Heli nende juures peatume.
Seekord oli meiega kaasas ka Heli vanem tütar Eva. Ta on 18-aastane, aga töötanud juba Hispaanias. Eelmise aasta 7. juulil oli ta aga Londonis, kui sealses metroos plahvatasid pommid. Eva oli Ameerikas, et tutvuda kahe kooliga – Parsons ja FIT. Ta soovib saada moedisaineriks. Kuna tema vend Uku on juba vastu võetud Berklee muusikakolledzhisse Bostonis 4-aastase stipendiumiga, siis loodab Eva, et tal on sama palju õnne.
Minul oli suur rõõm kohtuda oma tütre Maarikaga. Mõnedki arvatavasti mäletavad, et Maarika on see väike tüdruk, kes jooksis New Yorgi Eesti Majas ringi siis, kui mina olin seal mänedzher. Ta oli siis 12-aastane. Täna on Maarikal oma kirjandusagent New Yorgis, ta on kirjutanud 7-8 romaani. Varsti leiate te tema raamatuid bestsellerite nimekirjast.
Mulle meeldis jalutada Manhattanil. Minu naine Heli ja Eva läksid omapäi poodidesse, jättes mind üksi. Heli ostab harva midagi sellist, mis teeks mind õnnelikuks, ja see ajab mind hulluks. Kui me viimati New Yorgis olime, pidime me igasse 34. tänava poodi sisse hüppama, kus ta uuris iga saabast ja kinga, ja me tulime koju tagasi, ilma et ta oleks ühtki jalanõu ostnud.
Minul oli võimalus teha neid asju, millest ma olin seni puudust tundnud, näiteks istusin välikohvikus Greenwich Village's ja jõin kohvi ning käisin jälle koos Maarikaga Metropolitani kunstimuuseumis.
Ega mulle pole palju vaja, et elust rõõmu tunda. See, mis mind praegu õnnelikus teeb, on minu perekond ja elu Eestis. Ma ei saa enam nimetada New Yorki oma koduks. Maja, mille ma omal ajal ostsin, on müüdud. Minu vanemate kodust Lakewoodis on saanud juudi laste kool ja minu tütar elab oma elu. Nädala lõpus hakkasin ma juba ootama, et saaksin tagasi koju – Eestisse.
New Yorgi Eesti Majas rääkisin ma jälle, kui tähtis on, et ka väliseestlased osaleksid Eesti elus, et nad osaleksid valimistel ühise jõuna. Ja meenutasin oma juudi sõpra, kes mulle ütles: „Teie, eestlased, olete tõesti ilusad inimesed.” Seda ütlevad küll kõik minu mitte-eestlastest sõbrad.
Ma usun, et eestlased väljaspool kodumaad ei unusta Eestit.
