Jüri Trei, kes on töötanud Eesti konsulaadis Peterburis, ütles mulle kunagi, et Eesti kultuuripealinn on Peterburi. Eelmisel nädalal veendusin ma ise tema sõnade õigsuses.
Foto: Maarika Polikarpus Erimtaazhi hoovis.<
Minu tütar Maarika tuli USA-st Eestisse külla ja viibis siin 10 päeva. Maarika oli Tallinnas viimati viis aastat tagasi ja oli üllatunud nähes rohkeid positiivseid muutusi. Aga et oma tütre reisi veelgi põnevamaks teha, viisin ma ta paariks päevaks ka Peterburgi.
Kui me olime ületanud piiri ja jõudnud Venemaale, märkis Maarika, et see, mida ta nüüd tee ääres näeb, tuletab talle meelde, milline nägi välja Eesti, kui ta seal esimest korda käis. Igal pool oli prahti, laialipillatud prügikotte, majad näisid kohe-kohe kokku kukkuvat.
Balti vaksalis Peterburis võttis meid vastu giid – Viiu. Temata oleks mul, kes ma ei oska sõnagi vene keelt, olnud keeruline hakkama saada.
Peterburi arhitektuur oli esimene asi, mis meid üllatas, eriti Neeva ümbruses. Selles linnas läheb pimedaks veelgi varem kui meil Eestis. Kell oli alles 2 p. l., kuid väljas oli juba kottpime. Valgeks hakkab seal minema hommikul kell 10.
Üks esimesi maju, mis meid tõsiselt huvitas, oli Singeri õmblusvabriku hoone. Maja fassaad oli kaunistatud suurepäraste skulptuuridega. Viiu üllatas mind teatega, et skulptuuride autoriks oli Amandus Adamson.
Iisaku katedraal oli samuti hingematvalt ilus. Alakorrusel välja pandud kunstiteoste autoriks oli aga Eestist pärit kunstnik Carl Timoleon von Neff.
Külastasime ka seda kohta, kus mõrvati Aleksander II. Sellele kohale oli ehitatud pisarate katedraal. Ühe vitraazhakna juures olid Eesti ja Tallinna vapid.
Üle Neeva tähtsama silla minnes viitas Viiu laternapostidele, mis silla äärt kaunistasid. Neil oli kiri Reval, mis tähendas, et nad olid valmistatud Tallinnas.
Mida rohkem mööda Peterburi käia, seda rohkem mõistad, kui seotud on Eesti selle linnaga. Ma rõhutan – Peterburiga, mitte Venemaaga. Oli aegu, kus Peterburis elas rohkem eestlasi kui Tallinnas.
USA-s elades külastasin koos tütrega sageli Metropolitani Kunstimuuseumi, nüüd tahtsime mõlemad käia ära Ermitaazhis. Ma ei teadnud Ermitaazhist eriti midagi peale selle, et seal on esindatud Repini maalid. Jõudnud kohale, teatas Viiu, et Repinit võib näha ka Vene Kunsti Muuseumis.
Ermitaazhis ringi jalutades ja kõikjal kullasära nähes ütles mu tütar: „Nüüd ma saan aru, miks venelased muutusid nii vihaseks.“
Vene rubla kurss krooni suhtes on 2:1, nii et rahaga arveldamine polnud meile keeruline. Kui ma apteegis andsin müüjale 1000-rublase rahatähe, et kammi osta, tundus mulle, et olin andnud 100 rubla. Olin väga üllatunud, kui sain tagasi 900 rubla ja natuke pealegi.
Mind pani imestama, kui vähesed inimesed oskavad inglise keelt. Välja arvatud sellised kohad nagu MacDonald's, Kentucky Fried Chicken või Subway, on mujal inglise keel kõikidele võõrkeel.
Huvitav, kui erinev oleks olnud Venemaa ajalugu, kui nad poleks oma tähestikuks valinud kirillitsat. See tõesti eraldab neid muust maailmast olulisel määral. Isegi allmaaraudteel on turistil raske liigelda, kui ta ei tunne kirillitsat. Peterburi päevalehe esikaanel märkasin ma kindral Laaneotsa fotot. Viiu tõlkis mulle, mis oli pildi alla kirjutatud: “Kindral Laaneots kinnitab – Eesti kardab Venemaad!”
Ma tean, mida Laaneots tegelikult ütles, ja see oli: „Eestil pole vaja karta ühtki teist riiki peale Venemaa.” Ta lisas, et Soome pole meile ohtlik, Rootsi, Taani, Saksamaa ega Läti pole Eestile ohtlikud. Mitte keegi peale Venemaa pole meie suhtes ebasõbralik.
Üks Vene raadiojaam tegi president Ilvesega tunniajase raadiointervjuu eelmisel nädalal. Vene ajakirjanikud küsisid Ilveselt palju teravaid küsimusi, millele president vastas väga otse ja kindlalt. Pärast Rüütlit oli selline intervjuu värskendav. Ilveselt küsiti ka, miks ta ei kanna ühtki presidendi tunnusmärki. Ilves vastas, et Eesti presidendil on tõesti olemas vääriskividega kaunistatud ametikett, mida kantakse pidulikel juhtudel, aga kommunistid röövisid selle meie esimeselt presidendilt Konstantin Pätsilt. Korduvalt on seda Vene võimudelt tagasi küsitud, aga tulemusteta. „Kui mitu korda peab röövlilt oma asju tagasi küsima?“ tahtis president Ilves teada.
Nii president Ilves kui kindral Laaneots on kinnitanud, et Eesti huvides on, kui Venemaast saab rikas ja edukas riik. Oleks absurdne mõelda, et Venemaa peaks meid kartma. Küll aga võib Venemaa karta näiteks kaotada oma mõju meie sadamate üle.
Iga eestlane võiks käia aastas korra Venemaal, et aru saada, kui suuri edusamme me oleme teinud väga lühikese aja jooksul. Tagasiteel koju, kohe pärast Narva jõe ületamist oli hea meel jõuda tsiviliseeritud jõukasse maailma. Ka Narva tundus kodune ja armas pärast paaripäevast viibimist Venemaal. Siin olid teed korras, tuled särasid ja oli näha, et kõikjal oli tehtud edusamme.
Peterburis on tore käia. Aga on suur õnn elada Eestis.
