Ameerika põhiseaduse 1. paragrahv lubab kanda relva. Need, kes on relvade omamise poolt, väidavad, et mitte relvad ei tapa, vaid inimene on see, kes tapab. Virginia juhtumi puhul on kummaline, et kurjategijal õnnestus saada relvad kuu aega enne tapatööd. Tundub, nagu oleks idee tappa tulnud tal vaid natuke enne hirmsa teo toimepanemist.
Üha sagedamini tundub mulle, et ma pean Eestis kaitsma oma Ameerika tausta.
Nagu enamus väikseid riike, on ka Eesti vastu ameerika toodete üleujutusele siinsetel turgudel. Eestlased on olnud kiired unustama, kui väike kaupade valik oli neil vene ajal, ja see polnudki nii ammu. Täna, tänu läänelikule vabakaubanduse põhimõttele, on eestlased ühed paremini informeeritud ja mõistlikumad tarbijad maailmas.
Aga tagasi püsside juurde. Mitmeid kordi lähiajaloos on mõned verinoored üliõpilased olnud mõjutatud Ameerika vägivaldsetest videodest, Rambo-filmidest, fanaatilistest usuhulludest või lihtsalt skisofreenikutest, kes on tahtnud ükskõik mis hinna eest meeleheitlikult muuta maailma. Ja iga kord, kui mõni idioot hakkab süütuid inimesi maha laskma, nõuavad liberaalne president ja poliitikud kontrolli relvade üle, samas kui relvade pooldajad karjuvad: „See on meie konstitutsiooniliste õiguste rikkumine!“
Kui minna tagasi metsiku lääne aegadesse, siis kandis peaaegu iga mees iseenesest-mõistetavalt relva, sest metsloomade, aga ka vaenulike indiaanlaste eest pidi end kaitsma, samas tõi küttimine toidu lauale. Relva omamine oli oluline iseendaks jäämisel, oma kodu ja pere kaitsmisel.
Vastupidiselt levinud arvamusele polnud tegemist superkangelaste või täpsuslaskjatega. Tegelikult olid ju relvad sel ajal väga kehvad ja täpsust polnud neil ollagi. Vaevalt sai mõni mees paarikümne sammu pealt laudaseinalegi pihta. Aga kolte kutsuti ka võrdsustajateks, mis tähendas seda, et lühikesele püssimehele andis relva omamine sama suure rammu kui vägilasele. Ja kuna igal mehel tõesti oli püss, siis pidi üksteist ka rohkem respekteerima.
Vanasti olid metsikus läänes inimesed väga viisakad, lahked ja ettevaatlikud. Elu oli raske ja surm polnud mitte kõige hullem asi, mis võis juhtuda. Väljavaade haavata saada, mõnest jäsemest ilma jääda, sandistuda või pimedaks jääda, oli hoopis hullem.
Võib ju väita, et kui igal üliõpilasel Virginia ülikoolis olnuks relv, oleks ehk keegi suutnud seda hullumeelset korealast peatada. USA armees teenides õppisin ma kasutama kõiki relvi (kaasa arvatud tankid ja aatompommid), aga ma pole relvahull. Ma usun, et iga asja jaoks siin maailmas on oma aeg ja koht, või nagu ütles Aristoteles – kõike siin elus tuleb teha mõõdukalt. Ameerika põhiseaduse 1. paragrahv on kirjutatud selleks, et kindlustada igale inimesele tema vabadus, mitte aga selleks, et oleks vabadus teisi inimesi relvaga tappa.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn