Hiljuti sattus mulle kätte ajakirja Kultuur ja Elu 1985. aasta 6. number. See köitis mu tähelepanu, sest selle vahelt kukkus välja foto, mis oli olnud sinna kirjaklambriga kinnitatud. Foto kujutas minu onu Henno Sibulat mingil perekonna koosviibimisel. Artikkel, mille juurest foto leidsin, kandis pealkirja „Sibulad suure algustähega“, autoriks keegi Arno Ottin. Juhuse kokkusattumisena avastasin ma samal ajal suure paberirulli, millel oli minu sugupuu. Nähtavasti oli see valmistatud fotol kujutatud kokkusaamise puhuks. Olin selle koopia juba varem saanud eesti ühelt tuntumalt muusikult Riho Sibulalt. Tema ja minu vanaisad on vennad. Olen selle koopia aga Eesti Majja kuskile ära pannud ja ei suuda seda enam üles leida. Need, kes mind tunnevad, saavad aru, kuidas see võimalik on.

Minu ema neiupõlvenimi oli Sibul, sellel sugupuul on minu perest Sibula nimega mainitud vaid ema vend onu Henno. Kuna minu nimi pole Sibul, siis tunnen end nagu outsider’ina, nagu ei kuulukski ma sellesse perre. Muidugi lugesin ma Kultuuri ja Elu artikli sellele vaatamata suure põnevusega läbi.

Eks outsider olen ma olnud ju kogu aeg: sündisin paguluses Saksamaal, aga ma pole sakslane; olen eestlane, aga kuni aastani 1995 polnud ma Eestis käinudki; elasin Ameerikas suurema osa oma elust, aga ma pole seal sündinud. Nii et 60-aastasena otsin ma ikka veel oma identiteeti. Nagu ütles vabariigi president Toomas Hendrik Ilves New Yorgi Eesti Majas kõneldes, et iga pagulaseestlase unistus peaks olema tagasipöördumine kodumaale.

Oma suguvõsast artiklit lugedes tunnetasin ma jälle, kuivõrd on meie elu ette programmeeritud, ilma et me seda teaksime. Vaatamata oma pagulase saatusele ei oleks ma paarkümmend aastat tagasi uneski võinud näha, et kunagi hakkan ma elama mitte Viljandis, kust on pärit mõlemad mu vanemad, vaid hoopis Kurenurmes, mis asub Antsla ja Sõmerpalu vahel ja on 24 km kaugusel Võru linnast.

Kultuuri ja Elu lugedes avastasin, et ma polegi nii väga outsider midagi, nagu ma siin kirjutasin. Üks minu esivanemaid, Jaan Sibul, lahkus Eestist 1905. aasta revolutsiooni ajal, jättes maha oma pere. Temast sai tuntud kirjanik ja korrespondent, kes võttis endale uue nime – Ivan Narodnõi („narodnõi“ tähendab vene keeles „rahvalik“). Algul töötas ta Berliinis, hiljem New Yorgis. Ka pean mainima, et Ivan Narodnõi oli taimetoitlane, nagu olen seda minagi. Lõpuks maandus ta Dominikaani Vabariigis, kus ta hakkas kasvatama tsitruselisi ja eksportis neid. Ta on kirjutanud 9 raamatut inglise keeles, enamasti kunsti kohta, ja paar novelli. Ta kohtus omal ajal Maksim Gorkiga ja Mark Twainiga ning juba noore mehena oli ta vaimustatud Leo Tolstoist. Huvitav on see, et tal oli kaks poega kahest abielust, kellele mõlemale pani ta sama nime – Leo. Üks poistest sündis Tartus, teine New Yorgis. (Teist korda abiellus ta Tartust pärit ja Dresdenis õppinud eesti lauljatari Maria Mieleriga.) Minugi teine abikaasa on lõpetanud konservatooriumi ooperilauljana, seda Tallinnas. Olen kirjutanud ja trükis avaldanud raamatu „Down Town“, kui elasin USA-s, nüüd kirjutan artikleid ajakirjanduses. Kogu oma elu olen saanud inspiratsiooni muusikast, kirjutamisest ja kunstist – seni olin mõelnud, et olen oma suguvõsas üsna originaalne… Mille poolest ma aga kindlasti oma esivanemast erinen, on see, et mind pole kunagi tõmmanud troopika. Kui tema lahkus Eestist, siis mina tulin siia.

Navi külas Antsla lähedal seisab Sibulate suguvõsa mälestuskivi, millele on graveeritud aastaarv 1738. Ja kuigi ma olen Polikarpus, ei ole ma Sibulate suguvõsast pärit mitte formaalselt, vaid võin enda kohta kindlalt väita, et käbi ei kuku kännust kaugele.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: