Et seekordne suvi oli väga kuiv, arvasid kõik, et erilist seenesaaki sügisel loota pole. Kuid siis tuli vananaistesuvi ehk Indian summer ja soojad vihmad ning äkki olid metsad seentest tulvil.
Eestlased on hullud seente järele, õigemini seenel käimise järele. Kogu mu Ühendriikides elamise aja jooksul ei meenu mulle ühtki korda, kui keegi oleks aknast välja vaadanud ja hõisanud: „Vaata, kui ilus ilm seeneleminekuks!” Välja arvatud Campbelli seenesupp ja mõned tervislikud seenesalatid, ei meenu mulle ka ühtki korda, mil ma oleksin vabatahtlikult soovinud seeni süüa. Aga mulle meenub mu isapoolne vanaema, kui tal lubati nõukogude Eestist lahkuda ja tulla USA-sse 1960-ndate aastate keskel, et üks esimesi asju, mida ta tookord teha tahtis, oli soov minna seenele. Isa keelas selle ära, sest seened, mis paistsid välja nagu Eesti söögiseened, on New Jerseys mürgised. Mu vanaema ei teinud isa keelust väljagi, korjas ikkagi seeni ja sõi mõned äragi. Loomulikult me kartsime, et temaga läheb halvasti, kuid õnneks lõppes kõik siiski hästi.
Kui Heli tuli meie koju Lakewoodis, siis ei jõudnud ta ära imestada, kui palju seeni ümberringi kasvas. Selleks, et Heli elu päästa, kinnitasime talle, et lõpuks meie vanaema siiski suri. Ilmselt küll mitte seente tõttu, mida ta 20 aastat enne surma sõi, aga mine sa tea…
Kõige suuremad seenelised aga on hoopiski venelased, isegi enamus eestlasi nõustub selle väitega. Siberis on püstitatud mälestustahvel ühele eesti geeniusele. See geenius oli saadetud Gulagi Stalini poolt. Kuulsaks sai ta sellega, et soovitas venelastel panna kartulid maha sirgesse ritta, siis on neid sügisel kergem leida, kui saagi koristamiseks läheb. See oli midagi, mille peale venelased polnud enne tulnud. Eestist saadetud nn kulakud tulid Siberiski omadega toime ja mõned neist jäid sinna päriseks elama vaatamata Hrushtshovi sulale. Nemadki on väliseestlased nagu need, kes põgenesid kommunistide eest läände 1944. aastal.
Eestlased väidavad, et venelastele meeldib sellepärast seeni korjata, et seened kasvavad ise, neid pole vaja künda, külvata ega rohida. Tarvitseb ainult uksest välja astuda, metsa minna ja korv täis korjata.
Kahju on sellest, et Eestis on üha vähem talusid. Üks naaber rääkis mulle, et ta sai endale kartuleid võtma kutsuda ainult kolm inimest, kõik ülejäänud olid metsas seeni korjamas.
Kui meie olime Heliga Võrumaa metsades, siis oli kuulda, kuidas Eesti kaitseväelased harjutasid kuskil läheduses püssilaskmist, aga isegi see ei suutnud peatada minu naist…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
