Kolumnist Andrus Kivirähk avaldas hiljuti Eesti Päevalehes arvamust, et kindral Ants Laaneotsal polnud õigus, kui ta ütles, et ainus riik, keda me peame kartma, on Venemaa. Kivirähk lisas, et Laaneotsa kogemustest endise tankikomandörina Vene armees Afganistani sõja ajal pole mingit kasu, sest Venemaa on asendanud tankid mürkkemikaalidega, et lahendada probleeme. Juba Stalin ütles, et „pole inimest, pole probleemi“. Ajakiri Time näitab ka oma lehekülgedel Putinit, käsi hoidmas gaasikraani nagu püssitoru.

Harri Tiidolt, Eesti esindajalt NATO-s küsiti, kas see pole vastuolus Eesti huvidega, kui ollakse nii Euroopa Liidus (EL) kui ka NATO-s. Tiido vastas, et EL ei pea tänapäeval Venemaad ähvardavaks jõuks, vastupidi, Venemaad nähakse EL-i tulevase liikmena. Ka NATO peab Venemaad oma partneriks.

Mõlemad, nii Kivirähk kui Tiido, kommenteerivad, et Läänel läheks 50 päeva, enne kui nad jõuaksid reageerida Venemaa sissetungile, juhul kui see peaks sündima.

NATO loodi pärast II maailmasõda vastukaaluks tulevastele võimalikele Nõukogude agressioonidele Euroopas. 50 aastat kaitses NATO Euroopat. Kuna praegu enam NL-i pole, on muutunud ka NATO, temast on saanud EL-i kaitsja.

NATO ja EL on kaks väga erinevat organisatsiooni, millel on ka väga erinevad ülesanded. Tuleb vaid kiita Eestit, kellel on olnud ettenägelikkust saada mõlema organisatsiooni liikmeks.

Kõikide EL-i riikide energiavajadused peab kinnitama läbirääkimiste teel vaid EL-i kuuluvate riikidega, kehtestades kõikidele ühtse hinna. See ei välista näiteks kauguse või mõne muu pehmendava asjaolu arvestamist hinnapoliitikas. Midagi peab ometi ette võtma, et kaitsta meid Venemaa ja Lähis-Ida energiamaffiate küüsist.

EL käsitab Venemaad kui peamist energiatootjat mitte ainult tänapäeval, vaid ka tulevikus. Kuid paistab, et maailm ei võta Venemaa suhtes ajaloost õppust. Kui ma hiljuti käisin Peterburis, siis lugesin sealsest lehest ingliskeelset artiklit, kuidas Venemaa ei suuda tagada oma elanike vajaduste rahuldamist gaasiga lähema kolme aasta jooksul, seega – unustage gaasi tarnimine kuskile Euroopasse! Veel kirjutatakse samas artiklis, kuidas raha, mis tuleb tänastest kütuse kõrgetest hindadest, on paigutatud arvututesse off-shore firmadesse. Venemaa pole teinud midagi otsimaks uusi energiaallikaid või parandamaks olemasolevaid infrastruktuure. Vaadake, kuidas Venemaa sunnib mõjukaid lääne investoreid loobuma kolmandikust oma osalusest Sahhalini ettevõtetes. Mitte keegi, kellel on otsesed sidemed Venemaaga, ei imesta selle üle, et lääne investoreid sunnitakse maksma 3 miljardit dollarit renoveerimistöödeks, mis ees ootavad.

Vene oligarhe võrreldakse sageli Ameerika röövelparunitega 19. sajandi lõpust, aga need vene oligarhid ei saa Rockefellerite, Carnegie'te või Melonite lähedalegi. Viimati nimetatud alustasid ärisid, mis õitsevad tänapäevalgi. Nad investeerisid ka rahvuslikku infrastruktuuri ja lõid miljoneid uusi töökohti. Vene oligarhid tuletavad rohkem meelde Ameerika suurettevõtete röövretki 1980-ndatel aastatel, mil võeti üle edukaid väiksemaid ettevõtteid ja seejärel pumbati need tühjaks, haarates kaasa ka nende pensionifondid.

Venemaa kõige suuremaks ohuks on Venemaa ise. Me peame maailmale selgeks tegema, et meile pole ükskõik, milleks on võimeline Venemaa ja et ajaloost tuleb õppust võtta.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: