USA-le on heidetud ette, et ta ruttas viivitamatult kaitsma Kosovot ja Kuveiti ning iraaklasi Saddami eest. Siin peab silmas pidama asjaolu, et USA on demokraatlik riik, mitte totalitaarne riik, nagu on Venemaa. Totalitaarne riik võib tegutseda hetketuju ajel, aga demokraatlikud riigid ei saa endale tujukust lubada.
Ja ikkagi oleksin ma soovinud konkreetsemat toetusavaldust Georgiale. USA oleks võinud kinnitada, et ta aitab Georgial taastada hävitatud infrastruktuuri, kaasates siia ka Euroopa Liidu (EL). Hiljem oleks need kulutused nõutud sisse Venemaalt. Eelmisel nädalal soovitas ajakirjanik Sulev Valner võtta Venemaalt olümpiamängud, kuni see riik on tulnud mõistusele ja näidanud, et ta on valmis uuesti ühinema tsiviliseeritud rahvastega. 18. augustil avaldas sama mõtet ETV olümpiasaates intervjuud andnud peaminister Andrus Ansip. EL peaks aga protesti märgiks nõudma Eurovisiooni keelamist Moskvas järgmisel aastal. Nendele mõlemale võimalusele võiks kas või ainult vihjata, sest Venemaa on vägagi huvitatud mõlemast suurest sündmusest, et maailma silmis särada.
Kui USA alustaks juba Poti sadama taastamist, mille venelased puruks pommitasid, oleks Venemaal samuti väga raske agressiooni jätkata.
Mart Laar tõi möödunud nädalal ETV erisaates Georgia sündmuste kohta esile, kui räigete valedega kajastab Vene meedia praegusi sündmusi Georgias. Olen ise jälginud Russia Today’d ja võin kinnitada, et nende reportaazhid sündmustest erinevad nagu öö ja päev sellest, mis seal tegelikult sünnib. Kui uskuda Vene meediat, siis on Saakashvili nagu Hitler ja vaeseid vene beebisid ning nende emasid tapetakse Georgias iga minut.
Venelased erinevad tõesti kõikidest teistest rahvastest. Kogu maailm jälgib objektiivse info saamiseks CNN-i ja BBC-d, ainult venelased ignoreerivad seda ja on läbi imbunud valedest, mida neile Vene meedia ette söödab.
Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kohalikud valitsused koosnevad mafioosodest ja kriminaalidest, kes alles hiljuti tegelesid narko- ja relvaäriga. Neile tahab Venemaa anda iseseisvuse ja hävitada vabadel demokraatlikel valimistel valitud juhid.
Osseedid ja abhaaslased on georgialastega seni päris hästi läbi saanud. Ainult Moskva propaganda on see, mis külvab kogu aeg rahulolematust. Igas ühiskonnas on alati neid, kes pole rahul sellega, mis neil on, vaid nad tahavad ka seda, mille ülejäänud on saavutanud raske tööga.
Mitte midagi, mida Venemaa ütleb või lubab, ei saa uskuda. Lääs peab tegutsema kohe ja otsustavalt, tehes Venemaale selgeks, et kui viimane tahab, et teda võetaks kui suurriiki, siis peab ta vastavalt ka käituma.
USA presidendikandidaat McCain on juba öelnud, et ta ei usalda Venemaad. See on andnud talle väikese edumaa Obama ees, kes alles nüüd on tunnistanud, et Venemaa kujutab ohtu vabale maailmale.
On vana tõde, et venelased austavad ja alluvad ainult jõule. Oleks Bush enne Putiniga kohtumist küsinud eestlaste käest – välja arvatud keskerakondlased –, mida Vene presidendist arvata, oleks ta saanud teada, mida Venemaalt oodata on. Keskerakonna sõbraparteiks on teatavasti Putini Ühtne Venemaa. Kui nii võtta, siis vastutab Keskerakondki venelaste tegude eest Georgias. Seetõttu on ka arusaadav, miks Keskerakond oli paljuski eriarvamusel teistest Eesti poliitilistest parteidest Georgia annekteerimise küsimuses Riigikogu eelmisel nädala kokku kutsutud eriistungil.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn