Pärast kiireid nädalaid Tallinnas oli tore jõuda tagasi maale Kurenurmesse ja hingata sealset värsket õhku. Avastasin, et mu kartulipõld oli uppunud umbrohtu, aga see aiaosa, mille eest hoolitseb Heli, oli loomulikult väga korras. Tema peenardel kasvavad redised, peedid, salat, porgandid ja kõrvitsad on kõik suurepärases vormis. Helil on loomupäraselt hea ja hoolitsev käsi, kõik, mida ta looduses puudutab, läheb hästi kasvama. Eks see selgitab ka asjaolu, miks mul Eestis hästi läheb.

Sel suvel töötasin ma välja maitsva tuunikala (tuna) salati: riivida rediseid ja porgandeid ning segada need karbi tuunikalaga. Lisada rohelist sibulat, tilli ja majoneesi, natuke soola ja pipart ning lõpuks pigistada sisse sidrunit. Segu määrida röstitud saiale, peale panna tomatilõik ja lehtsalatit. Isegi Heli pidi tunnistama, et see oli parim võileib, mida ta eales on söönud. Muidugi teeb minu salati eriti maitsvaks see, et kõik koostisosad on värsked ja pärit oma aiast.

Heli tahab järgmisel aastal panna maal üles kasvuhoone. Meie naabertalus elab Kaskade pere, nemad kasvatavad viinamarju. Liia Kaska on setu, nagu oli ka Heli ema ja on Heli ise. Kui Liiaga esimest korda kokku saada, siis jätab ta mulje, et parema meelega teeks ta midagi muud, kui räägiks külalisega, aga kui ta on juba üles soojenenud, siis teeks ta külalise heaks kõik, mida suudab. Setudega ongi nii, et nad vajavad aega tutvumiseks. Ka hoiavad nad omavahel väga kokku. Minu Austraaliast tulnud naabrid Susan ja Michael tahtsid samuti hakata viinamarju kasvatama, aga seekordne külm talv võttis nende taimed ära. Susan ja Michael kutsusid meid enda juurde õhtusöögile. Susan valmistab suurepäraseid india taimetoite, mida on Eestist raske leida, ammugi siis Kurenurmest.

Käisime Heli ja Michaeliga Kaskade juures uurimas, millised viinamarjasordid kõige paremini Eesti külma talve kannatavad. Kaskadel on 120 viinamarjasorti tohutu suurtes kasvuhoonetes kasvamas, ühes nendest on vaid kaks taime end laiali ajanud. Viinamarjad kasvavad kiiresti ja Kaskade sooviks on panna püsti oma veinitööstus. Eesti marjaveinidel on tavaliselt väga kange maitse, millega mujalt tulnud pole harjunud, Kaskade toodetud vein peaks siis esindama põhjamaade viinamarjaveine.

Rääkisin neile, et paljud turistid Tallinnas soovivad osta Eesti veini ja et Põltsamaa veinid on väga populaarsed. Selle peale teatas Jüri Kaska mulle uudise, et Põltsamaa veinid tulevad sisse Hiinast pulbrikontsentraadina, Põltsamaa lihtsalt lisab juurde vett! Tegelikult ei peakski see eriti üllatama. Eelmise iseseisvuse ajal oli meie piimatööstus nii arenenud, et Taani või ja juust tulid Eestist. Või kui mõelda, et meie korvpallimeeskonnad laenavad mustanahalisi gigante nagu pipraks oma meeskonda esindamaks Eestit. Selleaastane Eurovisiooni võitja oli aga Norra valgevenelane. Ilmselt ongi Norra praegu ainuke Euroopa Liidu maa, mis võib endale järgmisel aastal Eurovisiooni korraldamist lubada, sest Norra on ainuke õli tootev maa, mis jagab seda jõukust oma elanikega.

Nagu igal pool mujal, saab ka Eestis palju asju aetud tänu tutvustele. Kui Michael rääkis Jüri Kaskale, et ta tahab vanadest palkidest sauna ehitada, siis oli Jüri kohe valmis müüma talle oma vana mahalammutatud küüni palgid, lisaks lubas ta tasuta kaasa anda vana ukse koos tohutu luku ja võtmega.

Maal tuleb mul praegu niita ära muru, päästa kartulid umbrohu seest ning ehitada lõpuni torn, mille ma kavandasin tiigile, et sealt saaks pärast sauna värskendavasse vette hüpata. Meie naabrite tiik on 37 meetri sügavune, võib arvata, kui külm veel seal vesi on.

Meie saun on ehitatud 1970ndatel aastatel ja sel on oma ajalugu, nagu see on igal asjal siin talus. Olen püüdnud kõike vana säilitada nii palju kui võimalik.

Ma mäletan, kui ma esimest korda käisin Heli juures maal. Ta näitas mulle üht mantlit, mille ta oli ise õmmelnud. Ütlesin talle, et ärgu seda teistele ütelgu, et tegemist on omatehtud mantliga, siis ei saa keegi sellest arugi. Alles hiljem tuletas Heli mulle seda mu ütlust meelde – tema ütles seda uhkusega, et on ise mantli õmmelnud, mina aga sain temast valesti aru ja tahtsin teda lohutada, selle asemel, et kiita. Vahel ma mõtlen, et olen vanast peast targemaks saanud. Aga paar nädalat tagasi kohtasin ma Eesti Majas kedagi, kes mäletas mind Lübecki aegadest peale, kui ma olin veel poisike. Ta ütles, et selle ajaga pole ma eriti palju muutunud.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: