Leo Kunnase raamat „Takerdunud rünnak: Eesti riigikaitse võtmeprobleemid ja lahendused“ (2008) sisaldab artikleid, mida autor on avaldanud ajalehes Postimees. Leo Kunnas kirjeldab siin probleeme, mida ta ise on üle elanud Eesti kaitseväes teenides. Kuna ta praegu on tsiviilisik, siis annab see talle vabaduse kirjutada kõigest avameelselt.

Kui mina rohkem kui 10 aastat tagasi Eestisse tulin ja kaitseväe juhataja Aleksander Einselni nõunikuna tööle asusin, siis oli kaitseministriks Andrus Öövel. Kaitseväes oli tol ajal palju isiklikku arveteklaarimist. See olukord jätkus ka siis, kui ametipostidel olid juba teised mehed. Leo Kunnas toobki esile selle probleemi, et Eesti seadustes pole olnud alluvussuhetes kindlalt korda. USA-s võtab sõja korral president üle sõjaväe juhtimise, Eestis on senini ebakindel, kas sel juhtumil juhatab vägesid kaitseminister, kaitseväe juhataja või veel keegi kolmas ja kellele ta siis asjadest ette kannab. Või mis rolli kannab sarnases olukorras president.

Ministeeriumi tsiviilisikutest ametnikud ei soovi millestki loobuda, see on päris selge. Nende meelest on sõjaväelased lihtsalt tavalised kõrilõikajad. Sõjaväelased aga mõistavad, et nad ei saa eksisteerida ilma poliitikuteta, kes formuleerivad nende ülesanded ja eesmärgid.

Kord küsis Ameerika kindral minu käest, mis on see, mis defineerib banaanivabariigi. Ja vastas: kui kindralid teavad rohkem kui tsiviilisikud. Mõned kinnitavad, et just siin läksid kindral Einselnil asjad viltu: ta hakkas poliitikuks ja keeldus kummardumast tsiviilvõimu ees. Ja siin läks rappa ka president Meri: ta oleks pidanud looma alluvuskorra kohe, kui presidendiks sai. Kasvuraskusi elab Eesti seega üle veel praegugi. Kasvuraskused on täiesti mõistetavad asjad, aga kui kehas avastatakse vähkkasvaja, siis on see hoopis midagi muud – nüüd tuleb mängu Herman Simm. Mees, kes Vene spioonina müüs maha meid kõiki ja diskrediteeris Eestit ka NATO partnerite ees. Kui ma praegu loen, et Eesti kaitseministeerium tegi kõik, et mitte osta relvi Saksamaalt, USA-st, Soomest ja mujalt, sest ministeerium ei arvanud, et me neid vajame, siis hakkan ma paratamatult mõtlema, kui kaugele see vähkkasvaja on siiski arenenud.

Leo Kunnas küsib oma raamatus, miks me kulutame miljardeid programmidele, mis meie julgeolekut kuidagi ei tugevda, nii me ainult raiskame vahendeid, mis on meie käsutuses, korrates seda, mida tsiviilprogrammid juba niigi teevad ja saavad selleks abirahasid.

Spioon Herman Simmile määrati 12 aastat vangistust. Tema naine, kes võis ka suure tõenäosusega luuramisega seotud olla, ei saanud üldse karistada. Nii lühike aeg nii suure kuriteo eest anti seepärast, et Simm lubas kõik ausalt ära rääkida ja kohus läks temaga kokkuleppe teed. Kuidas me saame aga kindlad olla, et mees tõesti kõik ausalt ära räägib? Miks peaksime me teda usaldama? Vanasti oleks selline reetur lihtsalt maha lastud. Kui Herman Simm ükskord vanglast välja saab – võib karta, et isegi enneaegselt –, siis on tal kõik Eesti kodanikule kehtivad õigused. Kas ta hakkab saama ka väljateenitud aastate pensioni? On irooniline, et kui mõni narkouimas inimene tapab teise, võib ta saada eluaegse vanglakaristuse, aga kui keegi on Haagi kohtus genotsiidi või inimsusevastase kuriteo eest süüdi mõistetud, siis võib karistuseks olla vähem kui 10 aastat vangis istumist.

Minu meelest võiks inimesel, kes venelaste heaks spioneerib, Eesti kodakondsuse automaatselt ära võtta ja saata ta Eestist välja Venemaale. Ja me ei tohi hetkekski unustada, et oma vabadust ja sõltumatust peame iga hetk olema valmis kaitsma.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: