Chicago Tribune avaldas 26. veebruaril 2008 Alex Rodrigueze artikli „Põhja-Venemaa unustatud linnad“, kus kirjutatakse, et enamus Venemaa 119.000-st miljonärist elab Moskvas, maailma kõige kallimas linnas. Kui aga liikuda pealinna hiilgavast fassaadist eemale, leiab sealt haavatava Venemaa – vananenud infrastruktuuriga maa, mille elanikkond kahaneb aastas umbes 720.000 inimese võrra. Miljardäride ja naftadollarite Moskva taustal paistab Venemaa teiste linnade allakäik hästi silma. Sellele allakäigule vaatamata on tänases Eestis ometi palju neid inimesi, kes sooviksid olla uuesti osa sellest maast.
Eelmisel nädalal tabas mind suur üllatus, kui ma kuulsin, et Vabadussõja võidu monumendi vastu on alustatud allkirjade kogumist. Ometi on ausamba ehitamise üle peetud juba arvukalt debatte, on korraldatud konkurss, kus selgitati välja võitjad, kõigil on olnud võimalus sõna võtta ja asi on jõudnud juba nii kaugele, et seda peatada polegi enam mõistlik. Olen kuulnud arvamust, et Vabadussõja võidusammast polegi kellelegi vaja. Et samba püstitamisele eraldatud rahaga saaks teha midagi arukamat, näiteks võiks klaassamba asemel ehitada valmis mõne koolimaja võimlemissaali. Selline inimeste mure majanduse surutise tingimustes on mõistetav. Kuid samas ei tohi unustada, et me oleme vabadust armastav rahvas, kes peab meeles pidama ja austama minevikku.
Mulle tundub, et tänagi on liiga palju neid, kes on unustanud, kuidas nõukogude süsteem läks pankrotti. Juhtus sama, mis perekonnaga, kes elab üle oma võimete. Jah, kui sul pole oma arvamust; kui sul on ükskõik, kus sa elad või mida sööd; kas sul on vabaduse tunne või mitte, siis on muidugi nõukogude aeg midagi, mida taga igatseda. Aga kui sa tahad oma elu üle ise otsustada, siis on nõukogude ajas elamine võrdne põrguga.
On enam kui kahtlane, kui need, kellel oli Vene ajal hea elada, hoiatavad meid hoidumast lääne mõjude alla sattumise eest. Minu küsimus oleks neile: mis on selle alternatiiv? Võib ju tunduda päris tore olla omaette, üksinda ja isoleeritud, kuid tänapäeval pole niisugune asi enam võimalik. Kui mõni aeg tagasi võis avada oma väikese tankla ükskõik millises linnas ja võistelda teiste omasugustega, siis nüüd on võim konsortsiumite käes. Seega – kui Eesti ei tahaks kuuluda Läände, siis ei kuuluks ta üldse kuskile, siis poleks teda olemaski. On utoopiline arvata, et me saaksime Venemaaga kooseksisteerida. Meie asi on nendega rahulikul moel läbi saada, sest selge on see, et me oleme Venemaal risti jalus. Parim oleks nendega nii vähe tegemist teha kui võimalik. Ja see on võimalik. Jaapani keiser ütles Eesti visiidi ajal, et Venemaa on ka nende naaber ja et Jaapan ei sõltu nendest milleski. Kui ma vaatasin TV-ülekannet vabariigi presidendi vastuvõtust Estonias 24. veebruaril, siis võis Vene suursaadiku näoilmest president Ilvese kätt surudes välja lugeda, mida ta meist arvab. Venemaa teeb kõik võimaliku, et Eestit diskrediteerida maailma silmis. Eesti peab olema kindel, et ta ei allu venelaste provokatsioonidele.
Elukvaliteet Eestis paraneb iga päevaga, seetõttu kiputakse unustama seda halba, mis oli minevikus.
Kas te olete kunagi mõelnud, miks Jumal laskis vaestel juutidel 40 aastat kõrbes ekselda pärast seda, kui nad olid saanud vabaduse? Ühe teooria järgi kulub kaks põlvkonda, enne kui inimesed harjuvad vabad olema ja oskavad vabad olla. Eestis on praegu tegemist alles esimese vabaduses sündinud ja kasvanud põlvkonnaga, mis seletab paljutki. Ka suhtumist Vabadussõja võidusamba monumenti. Või nagu kirjutab Mart Laar: „Meil võib olla kahtlusi, kas tegemist on kõige kaunima sambaga, kuid paremat tulemust pole eelnevad seitse konkurssi andnud. Ükskord tuleb see lõputu venitamine lõpetada ja Vabadussammas rajada. Seda ei saa teha aga riik üksinda, selleks vajab ta meie kõigi seisukohavõttu. Seda saab väljendada toetades võidusamba rajamist kas rahaliselt või siis oma allkirjaga selleks avatud veebilehekülje (www.kristiinekad.ee) kaudu.“
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Tants Vabadussõja võidusamba ümber
Arvamus
TRENDING
