Pärast seda, kui ma riputasin uude Eesti Majja üles oma äsjavalminud viimased viis maali, arvan ma, et Toompea Eesti Maja on nüüd lõplikult valmis. Kohtasin seal Epp Rebast, kellel on kunstigalerii Kadriorus ja kes soovitas mul tulla välja näitusega Eesti Vabariigi 90. sünnipäeval. Ma pole kindel, kas ma olen selleks valmis, aga ma teen kõik, et see pakkumine vastu võtta.
Eelmisel nädalal olin kutsutud Mustpeade majja tähistama Eesti kaitseväe 89. sünnipäeva. See on alati üks neist kohustuslikest üritustest, millest osavõtt on mulle alati meeltmööda olnud. Kindral Laaneots andis seal lühiülevaate Eesti ajaloost. Pärast seda esines Eesti Kaitseväe orkester major Peeter Saani juhatusel. Orkester mängis suurepäraselt nagu alati. Eks see üllatas mind küll, sest eelmisel õhtul tähistas orkester oma sünnipäeva Toompea Eesti Majas ja see kestis kaugelt üle südaöö.
24. novembril võtsin ma osa Eesti Kirjanduse Seltsi 100. aastapäeva tähistamisest Tartus. Märgiti ära ka seltsi 15. taasasutamise aastapäev. Selle raames toimus Tartu Ülikooli aulas kõnekoosolek, hiljem aga Athena keskuses arutelu kirjanduse ja interneti seoste üle. Pärast vestlusringi etendati Peeter Oleski näitemängu „Kaks pingil, kolm ümber“, mis kajastas Eesti Kirjanduse Seltsi ajalugu.
Tegelikult ma aastapäevaürituste alguseks kohale ei jõudnud. Üks mu tuttav sõitis samal ajal autoga Tartusse ja võttis minu ka kaasa. Kui ma siis Athena keskuse uksel kohtasin Karl-Martin Sinijärve, Eesti Kirjanike Liidu esimeest, siis vabandasin oma hilinemist ja seda, et ei kuulnud tema kõnet, ning panin selle muidugi autojuhi süüks. Minu abikaasa Heli kinnitab alati, et väliseestlased ei taha mitte kunagi mitte milleski ise süüdi olla, ikka ajavad kõik teiste kaela… Nojah, aga oma nahk on ikka ihule kõige lähemal.
Karl-Martin Sinijärvel oli juba paar aastat tagasi mõte tõlkida minu USA-s ilmunud fantaasiaromaan „Down Town“ eesti keelde. Tal on suur osa tööst juba tehtud ja me leppisime kokku, et lähemas tulevikus viime selle töö lõpule. Mulle on alati meeldinud tegelda uute projektidega, nii et see uudis tegi mu meele väga rõõmsaks.
Peeter Oleski näidend keskendus kahele kuulsale kujule Tartus – Vildele ja Wilde’ile, kes arutavad, mida hakata peale oma tuntusega, kuidas sellest majanduslikku tulu tõsta. Oscar Wilde räägib, kuidas temal peaaegu kunagi elus polnud võimalust võtta sülle mõnd ilusat tüdrukut, nüüd aga on siin Eestis arvutul hulga neide tema põlvel koha sisse võtnud, et lasta end pildistada. Oleski näidend oli väga vaimukas ja meeldis mulle tõesti.
Athena keskuses sattus minu kõrvale istuma Liina Lukas, meie haridusministri Tõnis Lukase abikaasa. Mulle meenus aastatetagune lugu. Tõnis Lukast nägin esimest korda New Yorgi Eesti Majas, kui ma seal mänedzherina ametis olin. Tema oli siis Eesti Rahva Muuseumi direktor ja kurtis mulle, et nad vajavad ühte kindlat tinti oma koopiamasinale. Tõnis lootis, et saab seda New Yorgist osta, aga mida polnud, seda polnud. Minul olid juba plaanid Eestisse sõita kindlad. Leidsin interneti kaudu, et Texasest saab seda tinti tellida. Ostsin siis 100 dollari eest mõned tindipotid ja kulutasin paarsada veel, et nad kiirpostiga kätte saada. Kui ma juba Tallinnas olin, siis võtsin takso ja sõitsin Tartusse. Et mul oli Lukaste aadress, siis viisin tindipotid kohale. Tõnis näitas mulle vastutasuks muuseumi. Taksojuht ootas mind hoovis ja tagasi Tallinnas olles esitas mulle arve 800 kroonile. Ega see arve tol ajal palju suurem olnud, kui sõit Manhattanilt Kennedy lennuväljale, aga sealtpeale sain ma Eestis kiiresti kuulsaks hullu ameeriklasena.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Tartu-sõit (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Sellised juhtumid ei pasundata ajakirjanduses, Viido! Sellesed tegud ei vääri suurt kiitmist, sest ei ole sugugi selge, kas niisugune abivalmidus teisi aidata ja ise tõmmata endale kaela mingisuguse 800 EEK suuruse nuhtluse on eriti tasakaalukas tegu. Ega kõiki inimesi siin ilmas ei saagi aidata, aga tundub et selle abistamise taga on rohkem sellist "käsi peseb kätt" lõhna juures. Oleks sa kedagi vanakest või atsotsiaali tänavalt tuppa tõmbanud ja oma Majas toitnud, siis jäänuks selline tõeline Jõulutunne südamesse. Aga küllap nüüd andsin Sulle ühe plaani järgmiseks aastaks ellu viia.
Arvamus
TRENDING
