Eesti Televisioonil on populaarne laulusaade „Laulge kaasa“, mida juhib Reet Linna ja mis jõudis lõpuks ka Võrru. Reet Linna laulab koos kohaliku rahvaga, aga saatesse on kutsutud ka mõni elukutseline laulja. Seekord oli külaliseks minu abikaasa Heli vend Väino Puura, kes on ju Võrumaalt pärit. Saated lindistatakse suvel, aga neid näidatakse aasta jooksul. Kanada eestlased ehk mäletavad, kuidas Reet Linna salvestas „Laulge kaasa“ saadet Torontos. Tol korral kutsus Reet mind ka lavale, et ma laulaksin „Viljandi paadimeest“, pillimehedki olid selleks valmistunud. Aga vastuoluline, nagu ma olen, soovisin ma laulda oma laulu „Estonian Woman“. Laval hakkasingi ma kohe seda esitama ja pillimehed olid sunnitud kiiresti ümber lülituma. Reet, kes oli valmis minuga koos laulma sinistest silmadest, jäi aga lausa sõnatuks. Sellest ajast peale pole ma Reedaga kohtunud.

Heli arvas, et meiegi peame Võrru minema ja mul ei jäänud muud üle, kui temaga nõustuda. Kõigepealt pidime aga sõitma Võru K-Rauta kauplusesse, et osta üht mutrivõtit. Olin seal juba kaks korda käinud, aga iga kord ostnud vale suurusega võtme – üks oli liiga suur ja teine liiga väike. Sõitsime kohe hommikul poodi, et anda tagasi valed võtmed ja tagasisaadud raha eest osta uus.

K-Rauta poes rippus vaipadesektsioonis suur silt – 20% allahindlust! Heli nägi vaipa, mida ta juba Tallinnas oli tahtnud osta. Et Võrus oli alghind odavam, lisaks veel 20% allahindlust, siis tundus ost õige tegu olevat. Kui meil võtmete eest tagatisraha käes oli, võtsime vaiba ja sammusime kassasse. Heli naeratas kassapidajale ja ütles nagu kinnituseks, et 20 protsenti all, eks ole? Kassapidaja vastas pilkugi üles tõstmata, et allahindlus enam ei kehti ja et silt võetakse maha esmaspäeval (meie olime poes reedel). Mina avaldasin oma arvamust, et kas võetakse kassas hind alla või võetakse poes maha eksitav silt. Selle peale öeldi mulle, et tema on ainult kassapidaja, tema ei saa midagi teha. Palusin, et kohale tuleks juhataja, aga see palve oli kui hüüdja hääl kõrbes, sest juhatajal olevat puhkepäevad. Nüüd hakkas mul hing täis saama ja ma tõstsin häält, ilmselt rohkem, kui asi väärinuks, ja ma ütlesin midagi, mida keegi Eestis ei taha kuulda väliseestlast ütlemas: „Ameerikas on nii, et kui seal on allahindluse silt, siis peab firma seda igal juhul aktsepteerima.“

Mulle vastati: „Te saite juba raha tagasi võtmete eest.“

Mina: „Mis sellel vaibahinnaga pistmist on? See on sama, kui üks räägib apelsinidest ja teine õuntest.“

Kassapidaja: „Kas te tahate siis seda vaipa või mitte?“

Mina: „Tahan küll!“

Selleks ajaks oli järjekord minu selja taga muutunud närviliseks. Inimestele paistis, et ma teen vaesele kassapidajale liiga. Üks neist teatas, et niigi on hinnad juba igal pool 20% käibemaksu võrra alla läinud, pole mul vaja siin segadust tekitada. Heli sekkus nüüd ja selgitas, et käibemaksu muutus on 2%, mitte 20. Asi lõppes sellega, et me ostsime selle vaiba ära, kuid allahindlust muidugi ei saanud.

Hiljem ütles Heli mulle, et ma pole ammu selliselt endast välja läinud, kuid jättis õiguse siiski mulle. Aga lõpetuseks ta lisas ometi, et mina jäin kaotajaks pooleks, sest ma ei osanud olukorda naljaga lahendada, nagu ma tavaliselt teen. Järele mõelnud, pidin temaga nõustuma.

Selleks ajaks, kui me TV-saate lindistamisele jõudsime, tundsin ma end juba väga kehvasti, et poes oli olukord kontrolli alt väljunud. Ütlesin Helile, et käin vahepeal uuesti poes ja vabandan.

Tagasiteel astusin läbi lillepoest ja ostsin buketi roose. K-Rautas sammusin otsejoones kassa juurde, mille taga vonkles veelgi suurem järjekord kui enne, ja ulatasin sõnagi lausumata kassapidajale kimbu roose ning vabandasin ta ees.

„Millepärast te vabandate?“ küsis kassapidaja.

„Sellepärast, et ma endast välja läksin ja häält tõstsin.“

Lõpuks kassapidaja naeratas ja vastas: „Vabandus on vastu võetud.“

Poest väljudes paistis päike eredamalt ja taevas tundus olevat selgem. Küsisin vaid endalt, kas ma ajasin taga oma õigust või soovisin ma lihtsalt olla õnnelik?


Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: