Üks minu meelistegevusi maal Kurenurmes on loomade toitmine. Mõni aeg tagasi peeti siin talus ka sigu, lehmi, lambaid, kanu ja parte. Täna on toidul mõned kassid, kassipojad ja kaks koera. Käin turul ja ostan kilesse pakitud külmutatud liha, nn koeratoitu. Maal panen selle külmunud liha puupakule ja löön kirvega väikesteks tükkideks. Juba siis, kui ma kirve kätte võtan ja õue lähen, teavad loomad, mis on juhtumas, ja kogunevad mu ümber. See on nagu rituaal.
Olen saanud aru, et söögilauas on tegemist kindla hierarhiaga, millele igaüks allub. Boss on koer nimega Pätu, kes saab alati esimese ja kõige suurema tüki. Teine koer, Tommi, ootab aupaklikus kauguses, kuni Pätu annab talle märku, millal on õige aeg sööma tulla. Kassid ja kassipojad on seni jälginud toimunut kõrvalt, nagu ei puutuks asi üldse neisse. Kui Tommil on kõht täis või on ta oma suurema suutäiega eemale tõmbunud, on kassidel aeg mängu astuda.
Kui meil veel kanad olid, siis järjestas kukk nende söögikorra, nii et nooremad kanad jäeti alati viimasteks. Kaks parti aga ei teinud kanadest väljagi ja astusid toidu ligi kohe pärast kasse. Igatahes hoidis kindel hierarhia ära kaose toidulaua ümber ja sellega oli kord tagatud. Kui igaüks allub niisugusele korrale, siis saavad ka kõik söönuks. Talus on palju rohkem kasse kui koeri ja kui kassid on kaklemise tujus, võivad nad tekitada palju pahandust. Tähtis pole see, kes on kõige tugevam, vaid see, kes on kõige kindlameelsem. Kui kassid tahaksid, võiksid nad koertest võitu saada ja sundida neid taganema. Aga nad ei tee seda, nii et kuskil asjade sisemises loogikas peitub kord.
Võib-olla sellepärast me tunnustame ka kuningaid ja kuningannasid – on loomulik, et võim ja eliit suudavad tagada korra. Kui sa ei kuulu valitsevasse seltskonda, ei kuula sind ja su käske mitte keegi. Ja vaatamata igasugustele revolutsioonidele ja muudele suurtele segadustele ühiskonnas taastub kord lõpuks ikkagi.
Euroliidu liikmesmaade seas on ka oma ajaloolised hierarhiad. Minu taluõuel näiteks esindaks Pätu Prantsusmaad. Juhuslikult on ta tõu poolest poolenisti puudel. Nagu Prantsusmaal, nii on ka Pätu paremad päevad möödas, aga ta juhib mängu inertsist, mitte sellepärast, et ta on kõige võimekam. Kui see on nii, siis tekib küsimus: kus asetseb Eesti euroliidu toiduahelas? Parimal juhul oleme me nagu kassipojad, kes rahulikult ootavad, kuni kõik teised on saanud söönuks.
Hommikukohvi juues ja oma toredat seltskonda vaadeldes märkasin ma äkki uusi suid toidulaua ääres. Need olid harakad.
Kuna harakad – väga lähedased Ameerika
bluejay'dele – on tegelikult alati kohal seal, kus midagi juhtub, on raske neid mitte tähele panna. Minule on harakad alati meeldinud. Nad paistavad tähtsatena, aga käituvad lapsikult. Nad teevad palju kära ja tundub, et nad tunnevad elust rohkem rõõmu kui ükskõik millised teised linnud. Kohe, kui ma külmutatud liha pakule panen ja Pätu on sööma hakanud, kogunevad harakad punti, läbemata oodata oma korda. Nemad ootavad ainult oma võimalust. Kui üks lind on sellega ametis, et näpistab koera sabast või sikutab kõrvust, on teised harakad näppamas toitu kasvõi suurema looma suust.
Minu mõtted kalduvad jälle Euroopa Liidu peale. Võib-olla ei peakski Eesti rahvuslind olema passiivne suitsupääsuke, harakas tundub mulle sellesse auametisse hoopis rohkem sobivat. Ta kannab isegi meie rahvusvärve! Harakad ei hüple, vaid tatsuvad uhkeldavalt ringi. Nad lendavad nagu hävitajad. Nad ei laula, vaid kriiskavad nõudliku häälega. Miks peaksime me euroliidu toiduketi lõpus vaikselt oma palakesi ootama, kui me võime seal olla rõõmsad ja hakkajad nagu harakad?
Mulle harakad meeldivad. Ja mulle meeldib olla eestlane.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
