Eesti tormide puhul on tavaliselt tegemist vaid tugeva tuulega, mitte selliste orkaanidega, nagu ma neid nägin New Jerseys elades. Et siin on tegemist lauskmaaga, siis võib tuul koguda endale küllalt jõudu, et puid langetada, nagu juhtus viimase tormi ajal.

Paar nädalat tagasi läks Kurenurmes tugeva tuule tõttu elekter ära. Kui sul maal elades on olemas korralik taskulamp, tagavarapatareid ja patareidel töötav raadio, lisaks küünlad, siis pole häda midagi. Vett saab õue pealt kaevust, toa saab soojaks ahju küttes, kui pliidi alla tuli teha, siis on ka soe vesigi omast käest võtta. Pole probleemi ka kohvi keetmise või munade praadimisega. Võib öelda, et elektrit pole tõesti vajagi, sest mobiiltelefon ja wifi aitavad muu maailmaga kontakti võtta.
Viimane torm tegi aga nii palju pahandust, üks pappel murdus ja kukkus meie aida peale. Mingit raginat ma tuppa ei kuulnud, aga hommikul tundus õues kuidagi valgem olevat kui tavaliselt. Sel aastal on külmad ilmad väga äkki tulnud, lehed puudel pole jõudnudki värvi vahetada. Olen õppinud seda, et roosidelt tuleb lehed külmade tulekul maha raputada, lõigata nad tagasi ja katta talveks kuuseokstega. Meie rooside lehed olidki täiesti külmunud, punased õisiku nupukesedki veel küljes. Puulehed muutusid rohelisest aga otsekohe mustadeks, ilma mingisuguse New Englandi stiilis kirju värvimuutusega.

Selle tormise öö veetsin ma küünlavalgel raadiot kuulates. See oli päris tore tunne, nii et vahepeal keerasin ka raadio kinni ja kuulasin tuule ulgumist väljas. Alles hommikul õue minnes märkasin ma aida peale langenud paplit, mille oksad olid tunginud läbi katuse. Algul oli raske aru saada, kui palju kahju puu oli teinud, aga kohe oli selge see, et kui ta veel mingi tõuke saab, siis võib ait lihtsalt kokku kukkuda. Pidin kiiresti tegutsema, sest talv oli ukse ees.

Minu naabrite poeg Heiki astus pärast tormi meilt läbi. See poiss oli väikesest peale sõitnud traktori ja mootorratastega ja tunneb kõiki tehnilisi töid. Ma isegi ei tulnud selle peale, et ta oli kõigi nende tööde jaoks liiga noor, tal polnud juhilubagi. Kui Heiki nägi, mis juhtunud oli, pakkus ta kohe oma abi ja palus meie ketassaagi, mille üle ma olen uhke, aga mida ma harva kasutan. Kui mina olin nii vana kui Heiki praegu, siis töötasin ma suviti puusepana ja kahel korral pidin peaaegu oma vasaku käe nimetissõrme otsast ära lõikama. Nüüd olen ma nii tark, et hoian eemale kiiresti pöörlevatest teravatest asjadest. Heiki kontrollis, kas saag on töökorras ning täitis paagi kütusega. Alles siis läks ta puuoksi maha saagima. Ta tegi oma töö kiiresti ja korralikult ning oht, et ait kokku kukuks, oligi möödas. Seejärel pidi Heiki ära minema. Ta õpib Valgas automehaanikuks ja tuleb koju alles nädalalõpuks. Katuse parandamine jäi seega minu hooleks, sest ma ei saanud ju oodata terve nädala, millal naabripoiss jälle koju tuleb.

Mõni aasta tagasi vahetasime maja eterniitplaatidest katuse metallkatuse vastu, aga vanu plaate oli veel alles. Neid tahtsingi kasutada katusesse tekkinud aukude katmiseks. Võtsin redeli, toetasin selle vastu aita ja ronisin üles, et vaadata, mis seal täpselt teha tuleb. Järgmine kord pidin redelit pidi üles vinnama juba eterniitplaadi, see oli aga omajagu suur kunst. Tõstsin plaadi pea kohale ja põlvega end vastu redelit toetades hakkasin tasakesi ülespoole minema. Kui ma jõudsin juba redeli lõppu ja katuse äär oli käeulatuses, hakkas redel mu all tahapoole kalduma. Eterniitplaat, redel ja mina koos nendega – kõik lendasime tagurpidi uppi. Õnneks olid puuoksad, mis Heiki oli maha saaginud, otse minu all ja seepärast pehmendasid nad kukkumist ja kõik mu kondid jäid imekombel terveks. Kõige suurem kannatus, mis mulle osaks sai, oli häbitunne, et ma ei tulnud selle tööga toime. Viga oli selles, et ma tahtsin kerge redeli abil eterniitplaatide ja katusega hakkama saada, kulutades mitu tundi aega, enda närve ja tervist. Oleksin pidanud kohe tellingud püsti panema.

Aidakatuse sain ma lõpuks parandatud ja tormis murdunud pappel on ka maha saetud. Tegelikult olen ma uhke, et sain lõpuks ise kõigega hakkama ja et ma võin end päriselt maameheks pidada.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn


Tormis murdunud puu on langenud aidakatusele. Foto: Viido Polikarpus.

Märkmed: