Esmaspäeva, 20. augusti hommikul umbes kell 7 läks üle Kurenurme Võrumaal tornaado, mis tõi kaasa suuri purustusi: majadelt lendasid katused, puudelt rebiti ladvad, mis langesid hoonetele ja elektriliinidele. Olime koos abikaasa Heliga sel ajal ise oma maakodus Kurenurmel ja nägime kõike oma silmaga.
Alguses kuulsime, kuidas tuul ulus ja vihm peksis sisse korstna juurest. Õnneks jäi meie maja küll tornaadost puutumata, vaid mõned katuseplaadid läksid lendu. Isegi õunad jäid puu otsa alles, kuigi raheterad olid need kõik ära märgistanud. Kuid elekter lülitus välja.
Pärast tormi-iilide lõppemist istusime autosse ja sõitsime vaatama, kas naabritega on kõik korras. Selles Eestimaa nurgas on kõik teed kruusateed. Igalt poolt oli juba kuulda, kuidas saed töötasid ja lõigati teedele maha langenud puid.
Meie kodust vähem kui kilomeetri kaugusel asuva Kurenurme raudteeülesõidu juures oleva riigimetsa oli tornaado täiesti ära laastanud – suurel pindalal olid puud kõik ilma latvadeta! Ühel naabril oli tornaado nagu noaga lõiganud ära täiesti uue garaazhi metallplaatidest katuse. Ühte lauta raudtee kõrval oli langenud suur puu. Õnneks oli hoone hetkel tühi ja keegi ei saanud kannatada. Külas olevad Hrushtshovi ajal 1960-ndatel aastatel ehitatud majad, mida kutsutakse hrushtshovkadeks, jäid samuti oma katustest ilma.
Sel hommikul oli mul kahju, et mul pole sellist moodsat mobiiltelefoni, millega saab teha ka pilte, siis oleks saanud neid interneti kaudu meediale saata. Aga mul oli olemas digikaamera. Minu Eesti Maja partner Aavo Kõiv külastas mind Kurenurmes mõni päev varem. Olin teda ka oma naabritele tutvustanud kui oma Ameerika partnerit Floridast. Ja nagu näha, olid sellel kurvad tagajärjed – nii palju kui kohalikud inimesed mäletasid, polnud Kurenurmes veel kunagi olnud sellist tornaadot, mis tuletas oma purustusjõult meelde Florida orkaane! Naljatasime, et küllap oli siin ikka Aavo käsi mängus, mis muud…
Aavo oli esmaspäeva hommikuks lahkunud, nii et tema tornaadot ei näinud. Mina jäin maatallu, et lõpetada mõned portreemaalid, mis mul käsil olid. Heli oli tulnud Kurenurme mulle järele, tema oli kogu eelmise nädala tööl ja ajas Eesti Maja asju, et leida asenduskokka. Nüüd oli aeg sõita tagasi Tallinna. Teel kuulasime raadiot ja lootsime, et uudistes kajastatakse seda looduskatastroofi, mida me oma silmaga nägime. Olime väga üllatunud, kui sellest ei rääkinud ükski raadiojaam. Alles neljapäeva hommikul, kui Anne Velliste Eesti Majja tuli, teatas ta, et oli siiski internetist seda uudist lugenud. Tema ja Trivimi Velliste elasid samal ajal üle tormi, kui sõitsid väikese laevaga Kuressaarest Ruhnu…
Nõnda et pole see väike Eesti nii turvaline ja vaikne koht midagi…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
