Olen Tallinna kesklinnas asuva restorani omanik. Kuigi äri läheb üldiselt kenasti, on asjad siiski natuke tagasihoidlikumaks muutunud. See pole minu jaoks küll mingi eriline uudis. Hulgikaupmehed kinnitavad, et tegemist on paari viimase kuu trendiga.

Võib-olla on asi selles, et madalad intressid on pannud eestlasi võlgu võtma, laenama pankadelt raha uute kodude ehitamiseks või autode ostmiseks. On ju turumajanduse aluseks põhimõte – osta kõike ja kohe! Loomulikult jääb siis inimestele raha vähem kätte. Ka maksuametnik laseb oma lähedalolu kogu aeg üha rohkem tunda, sest riik saab ju ainult siis tegusalt toimida, kui tema kodanikud maksavad makse.

Äri põhitõde on see, et sa pead saama tulu. Kui ma aga ostan sisse sigarette, siis ei tohi ma neid edasi müüa kallimalt, s.t ma ei tohi nende pealt teenida tulu. Nüüd tahaksin ma teada, miks meie valitsus muretseb nii väga suitsetajate pärast? Kui ma mõtlen oma väljaminekute peale, mida restoran pidi tegema euronõuete täitmiseks, siis miks ei peaks suitsetaja, kes restorani külastab, maksma peale oma sigarettide eest, kui näiteks mahla, õlle, või olgu kas või piima joojad peavad seda tegema? Mõni aasta tagasi pidi restoran maksma trahvi selle eest, et siin müüdi sigarette paar krooni kallimalt – lihtsalt paki sigarette sai koos tikutoosiga. Miks peaks valitsus selle pärast nii kangesti mures olema? Miks mitte muretseda näiteks piimajoojate eest? Pealegi tekitavad suitsetajad teenindusasutustele igal juhul rohkem probleeme kui mittesuitsetajad, alates tuhatooside pesemisest ja suitsuruumide olemasolust kuni tualettruumide suitsukonidest puhastamiseni.
Mulle tundub, et suitsetajate kaitsmine on Nõukogude ajast jäänud komme. Mujal maailmas sunnitakse suitsetajad lausa siseruumidest välja. Miljardeid dollareid kulutatakse praegu suitsetamise tagajärjel tekkinud tervisehäirete raviks. Teatavasti on passiivsed suitsetajad isegi ohtlikumas olukorras kui suitsetajad. Seega tahaksin ka mina, kui ma juba sigarette müün, teenida samuti tulu, nagu teeb seda sigaretitööstus.
Omal ajal armees teenides tõmbasin ma ise kolm pakki punast Marlborot päevas. Suitsutund oli meil iga 15 minuti järel, ükskõik mis muud siis ka parajasti käsil oli. Kui sa polnud suitsetaja, pidid sa sel ajal valves olema või pandi sind midagi muud tegema.

Minu valik oleks restoranis sigarette mitte müüa. Aga ma tean, et klient on kuningas. Ja vaatamata minu suurtele pingutustele on mu poeg suitsetaja, mu naine suitsetab, seda teevad ka mu vend ja õed. Ja ma saan aru nendest välismailt saabuvatest klientidest, kes tulevad mu restorani ja on meeldivalt üllatunud, et siin saab lõunasöögi ajal suitsetada. Sest mujal maailmas on suitsetamine saanud luksuseks, mida pole võimalik teha igal pool.
Ja nii olen ma ikkagi sigarette sisse ostes segaduses, sest neid müües ei lasta mul teenida kasumit. Ehk siis olla kapitalist. Küll aga võin ma olla kapitalist kõike muud müües. Peaasi, et ma ei küsi liiga palju – siis lähevad kliendid mujale, või liiga vähe – siis lähen mina pankrotti. Mul teeb meele mõruks, kui ma näen, kuidas mu tulud hajuvad õhku nagu sigaretisuits.

Märkmed: