Viido Polikarpus Osula põhikoolis tundi andmas. Foto: Age Kala.
Kümme aastat tagasi alustas Toomas Hendrik Ilves Tiigrihüppe programmi, millega toodi arvutid kõikidesse Eesti koolidesse. Tänased koolilapsed on selle programmi tulemusel haridust saanud. Kunagi avaldasime me ka ajakirjas Global Estonian artikli Tiigrihüppest. Tagasi vaadates tundub tolleaegne elu põnevana. Vanu pabereid ja dokumente lapates jäi mulle kätte kindral Einselni käskkiri, millega ta kinnitas mu oma nõuandjaks koloneli palgaga! Üks on kindel – ma ei oleks osanud uneski ette näha, et mu elu kulgeb just sellisel moel, nagu ta on seda teinud. Ega ma ei arva ka, et ta ei suudaks mind enam üllatada…
Direktor Ossist kohtasin ma esimest korda siis, kui ta oli väikese Kurenurme kooli juhataja, enne kui vald kooli sulges. See oli väga kurb päev, kui vallavalitsus otsustas, et Kurenurme lapsi hakatakse nüüd bussiga mujale kooli viima. Olime Heliga nende paljude inimeste seas, kes osalesid kooli sulgemisel korraldatud piknikul. Nii lapsevanemad kui õpetajad rääkisid seal oma mälestusi ning naljakaid juhtumisi koolielus, Heli ja mina aga laulsime isegi paar laulu.
Algul viidi Kurenurme lapsed ajutiselt Osula kooli, ka Anti Ossis saadeti sinna juhatajaks. Vahepeal sooviti Osula vana koolihoone lammutada, aga energiline noor juhataja, kellel oli oma tulevikunägemus, suutis kohalikud inimesed koondada, koguda raha ja remontida koolimaja ära. Seejärel suutis A. Ossis leida veel 14 miljonit krooni, et ehitada võimla korraliku korvpalliväljakuga, mille üle on ta eriti uhke. Võiks lisada, et Ossis on ise korvpalluri mõõtu mees. Direktor rääkis, et Osula kool on täna üks ilusamaid ja paremini varustatud koole lähikonnas ja keegi ei plaani seda enam sulgeda.
Anti Ossis näitas mulle poiste tööõpetuse klassi, kus sai õppida peent kaasaegset puutööd kaasaegsete tööriistadega. Tüdrukutel olid aga olemas kõik võimalused, et õppida kodutöid. Koolil on muidugi olemas väike koosolekuteruum ja õpetajatetuba väikese kööginurgaga.
Osula koolis õpib 119 last. Oli tore näha nii palju noori koos ja tunda koolis valitsevat õhkkonda.
Pärast tundi, mis möödus linnukiirusel, kutsuti mind ühele populaarsele kooliüritusele. Pidin seal isegi Fortunat mängima! Aulasse olid tulnud kõik lapsed, neid oli peaaegu sada. Mängiti miljonimängu versiooni Osula moodi. Mängijatele esitati küsimusi ja iga kord, kui vastus oli õige, võideti väike summa, vale vastuse puhul aga kaotati. Miljoni asemel mängiti saja krooni piires. Millised olid mängu reeglid, pole ehk tähtiski teada, oluline oli see, et mäng nõudis taibukust ja teadmisi. Raha aga, mis mängus võideti, oli teenitud iga-aastasest laste jõulukaartide müügist. Üks mängijaist lahkuski 100 krooniga, palju oli neid, kes võitsid 10 või 25 krooni. Mis võikski olla parim õppetund koolis kui anda lastele teada – tarkus, teadmised on need, mis end ära tasuvad!