Ahti Serv pidas Vene ajal Kurenurmes metsavahi ametit. Minu naine Heli rääkis, et ta mäletab, kuidas Ahti esimest korda oma ametipostile tuli, Heli oli siis väike plikatirts. Ahti oli olnud kohutavalt ilus mees, tal olid kaasas naine ja kolm poega. Peale selle oli Ahti tubli jahimees, naine algklasside õpetaja siis, kui seal õppisid Heli ja ta vend Väino Puura.
Ahti oli Kurenurmes tähtis mees, nii temal kui ta naisel oli suur autoriteet.
Selleks ajaks, kui Eesti taastas oma iseseisvuse, jõudis Ahti pensioniikka. Ka tema naine ei töötanud enam õpetajana, sest Kurenurme algkool suleti ja koolihoone müüdi maha.
Neil uutel ja maainimestele segastel aegadel hakkas Ahti otsima lohutust pudelist.
Kui ma Ahtit esimest korda kohtasin, hakkas ta mulle kohe meeldima. Tal oli jutustada palju uskumatuid lugusid, ta tundis igaüht ja teadis kõike, mis lähikonnas toimus. Naljakas oli see, et mida rohkem alkoholi ta oli tarbinud, seda kõrgemale tõusis ta hääletoon, nii et lõpuks oli kuulda vaid kriiksumist. Ühel teisel külamehel oli teistsugune kriiksuv hääl, kui ta oli nina täis tõmmanud. See mees hakkas purjus peaga kogelema, mida rohkem ta jõi, seda enam ta kogeles, lõpuks ei suutnud ta enam head aegagi jätta.
Ahti käis Heli isa juures tihti. Heli isa oli kohalikel pidudel pillimees. Ahti ei puudunud üheltki Puurade pere sünnipäevapeolt. Kuna mina aga ei joo, siis ei näe ma Ahtit kuigi tihti meie talus.
Ahti on ka selline mees, kes aitab endast vanemaid külainimesi. Ta sõidutab neid oma autoga poodi, kui vaja, või Võrru minnes võtab ikka mõne oma küla inimese auto peale. Ka hoolitseb ta selle eest, et talvel oleks naabritel tallu sissesõiduteed lumest puhtaks aetud. Kui kellelgi on vaja õuntest mahla pressida, siis teeb seda muidugi Ahti. Kui aga on vaja järelhaagisega veoautot, siis siin aitavad ta pojad.
Eks temasuguseid on Eesti maakohtades palju: need on inimesed, kes on liiga vanad, et muutuda uute aegade saabudes, kes pole suutelised kasutama tekkinud uusi võimalusi. Need on inimesed, kes vaatasid imestusega, kuidas suuremad linnad muutusid üha jõukamateks, aga nende elus ei muutunud suurt midagi. Tänagi, kui kogu maailm on kaoses, tundub, et nende elus pole suurt midagi muutunud. Paistab, et maalt on ammu ära läinud need, kes otsisid tööd, kohalejäänud on kas pensionil või joodikud. Aga asjad pole alati sellised, nagu nad paistavad.
Ahti pojad võtsid aastaid tagasi üle isa talu. Nad harivad sadu hektareid maad, millest osa on nad erastanud, osa rendivad, osa on ostetud laenuga. Nad on ehitanud moodsaid kuivateid, samuti on nad enda peale võtnud kohaliku omavalitsuse kohustusi hoida korras kohalikke teid.
Ahti pojad ei joo, nad kõik on ehitanud oma perele maja. Nendel on elu viimasel aastakümnel hästi läinud, sest nad on olnud hakkajad ja ettevõtlikud mehed. Oma loomult on Serva poisid sõbralikud ja ma pole veel kuulnud, et nad oleksid kellelegi oma abist ära öelnud. Senini pole majandusprobleemid neid tabanud. Teed vajavad ka täna puhastamist ja vili külvamist ning lõikamist, aga mis tulevik toob, seda ei tea muidugi keegi.
Olin väga üllatunud, kui avastasin, et see perekond pole siinkandis mingi erand, nagu ma algul arvasin. Kuulsin veel ühest perest, kes on erastanud, ostnud või liisinud sadu hektareid talumaid. Ka nemad hoolitsevad kohalike teede eest ja on teeninud ära külaelanike austuse. Eesti on täis vastutustundlikke peresid, kus täiskasvanud pereliikmed teavad, et Eesti edukas tulevik on seotud nende tegevusega. Nad on leidlikud inimesed, kes ei viska ära midagi, mida saab veel kunagi tulevikus kasutada, ja poest ei osteta midagi, mida saab ise valmistada.
Niikaua kui meil on sellised eesti pered, ei ole meil tarvis muretseda oma tuleviku pärast.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
