Eesti Televisioonis on igal nädalal saade „Vabariigi kodanikud“. Eelmisel nädalal oli saate teemaks euro. Stuudiosse olid kutsutud nii euro pooldajad kui selle vastased. Paljud väliseestlased on mulle öelnud, et Eesti peaks iga hinna eest hoidma kinni kroonist, sest kroon on osa meie identiteedist.

Saatekülaline Hardo Aasmäe ei uskunud, et Eesti pääseks üleminekust eurole, kuid ta arvas, et see laev on juba ära läinud, mis oleks lubanud meil eurole rahulikult ja järk-järgult üle minna. Taavi Veskimägi, endine rahandusminister, kinnitas, et euro päästaks meid krooni devalveerimise juttudest. Äri ei saa teha ebakindlas majanduskeskkonnas.

Kunstnikuna meeldib mulle kroon, aga mulle meeldib veel palju asju, mis on kord tulnud ja siis jälle läinud. Kui Eesti tahab maailmamajanduses kaasa rääkida, siis peab ta tõsiselt pingutama ja kõiki võimalusi ära kasutama. Üks tingimata vajalik asi oleks valuuta konverteerimise elimineerimine. Inimestele meeldib hädaldada ja toriseda. Koosolekutel võib sageli kuulda vanemaid inimesi pahandamas kõige ja kõigi üle. Demokraatlikus ühiskonnas võib iga inimene enda mõtteid väljendada. Ja kui mitte mujal, siis vähemasti arvamusküsitlustes osaledes. Mida on need hädaldajad ise teinud, et olukorda parandada? Paljud ei lähe valimagi, kuigi ühest häälest sõltub väikeses Eestis vägagi palju. Samuti ei kirjuta need virisejad ise lugejakirju või ei helista raadiosaadetesse, kui küsitakse kuulaja arvamust. Et „Vabariigi kodanike“ saade on sellise formaadiga, kus võetakse vastu vaatajate kõnesid, siis tuli mul tahtmine ka oma arvamust avaldada. Saingi üsna kiiresti liinile. Minu jutu mõte oli see, et Eestis anti välja mu ema mälestusteraamat, aga Ameerika eestlased, kes meie perekonda tundsid ja seda raamatut osta tahaksid, on hädas, sest neil pole enamasti internetipanka, mille kaudu saaks kõige kiiremini raha kirjastuse arvele üle kanda. Ameerikas ollakse harjunud kirjutama tshekke või kasutatakse krediitkaarti, neid aga Eestis heal meelel ei aktsepteerita, sest need toovad kaasa palju probleeme.

Ma mäletan, kuidas omal ajal Orto kirjastus Torontos saatis mitu korda aastas igale väliseestlasele koju äsjailmunud raamatu koos arvega, kuigi seda raamatut ei olnud tellitudki. Kui otsustati raamat endale jätta, siis lihtsalt saadeti Ortole tshekk ja tasuti teose eest. Ma ei usu, et kõik inimesed alati raamatu eest tasusid, kuid Orto tuli lõpuks omadega välja, sest paljudel juhtudel lihtsalt toetati oma, eesti kirjastust. Niisugune omapärane turustamisskeem oli tol ajal täiesti elujõuline.

Kui ma Eesti pangas soovin deponeerida dollareid, siis pean ma täitma blanketi ja maksma konverteerimistasu. Iga kuu, kui ma annan sisse oma sotsiaalkindlustuse tsheki, maksan ma selle eest 300 krooni (umbes 28 dollarit). Ja siis, kui ma tahan seda raha kasutada, tuleb mul tasuda dollari kroonideks konverteerimise eest. Nii et kui näiteks raamat maksab Eestis 250 krooni, siis makstes pangaülekande, postikulu ja konverteerimise eest, läheks see maksma juba nii palju, et paneb mõtlema kulutuse mõistlikkuse üle. Minu küsimus seega oleks: kui juba üks väike raamat võib tekitada nii palju probleeme, siis kui suuri probleeme tekitavad suured ärid, mil küsimuse all on erinevad valuutad. Seega Eesti üleminekul eurole jääks ära niisugune peavalu eurotsooni riikidega.

Pangad arvavad, et nende kulud on täna liiga suured, aga minu meelest võtavad pangad digitaalsete operatsioonide eest üle mõistuse suuri tasusid. Ja mõtlema paneb ka fakt, et täna peavad rootslastele kuuluvate pankade Eesti kliendid maksma suuremat teenustasu kui sama panga kliendid Rootsis. Eestlased on seni olnud liiga kannatlikud Rootsi pankadega asju ajades.

Küllap oleks Eestile kasulik, kui ta teeks rohkem majanduslikku koostööd välismail elavate eestlastega. See võiks olla tulevaste Estode võtmeküsimus.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: