Hiljuti kuulsin, et Eesti Kalameeste Seltsi maja USAs müüdi maha ja saadud raha jaotati ära liikmete vahel.

Seltsi maja asus Germantownis New Yorgi osariigis. See oli Eleanor Roosevelti vanavanemate kodu, kus ka Eleanor lapsena elas, ja müüdi 1950ndatel aastatel eesti luteriusu pastorile Klemmerile, kes maksis 80-aakrise kinnistu eest 6000 dollarit. Tal oli kavas asutada majja eesti lastekodu ja pühapäevakool, kuid Klemmer suri, enne kui ta suutis oma plaanid ellu viia.

Testamendis andis Klemmer oma parimale sõbrale ja kirglikule kalamehele Kaljo Hallopile eesõiguse maja välja osta. Kalju aga oli just ostnud endale maja New Jerseysse ja tal polnud võimalik panna lauale 6000 dollarit kinnisvara eest. Lisaks tohutusuurele kivimajale Hudsoni jõe kaldal olid veel laudad, tõllakuur ja mitmed majapidamishooned. Klemmeri perekond andis Hallopile aega 24 tundi vara väljaostmiseks. Hallop rääkis 9 sõbraga ja pakkus neile osalust selles suures varanduses. Lõpuks sai ta vajaliku summa kokku ja krunt koos hoonetega osteti ära. Siis moodustatigi Eesti Kalameeste Selts USAs.

Aastakümnete jooksul on seltsi liikmeid surnud ja uued asemele tulnud. Siin räägiti eesti keelt ja hoiti elus eesti traditsioone. Ma laulsin New Yorgi Eesti Meeskooris 1980ndatel aastatel. Seal kohtasin ma esimest korda Kalju Hallopit ja me saime headeks sõpradeks. Kalju tegi mulle ettepaneku astuda Kalameeste Seltsi liikmeks.

Mulle meeldis see seltsi maja Hudsoni jõe ääres lõpuks sedavõrd, et pärast oma romaani “Down-Town” ilmumist saadud honorari eest ostsin ma Germantowni majakese ja kolisin oma perega sinna. Eleanor Roosevelti kunagisest kodust sai aga minu ateljee, kus ma maalisin. Elasin seal kandis kümme aastat.

Kui ma 11 aasta pärast Eestisse tulin, loobusin ma oma osast Kalameeste Seltsi majas ja andsin selle ühele heale sõbrale.

Uudis seltsi maja mahamüümise kohta tegi mind väga kurvaks. Ma armastasin seda kohta nagu Kalju Hallopki omal ajal ja kõik need teised, kes kunagi seltsi asutasid. Aga mulle ei mahu kuidagi pähe, et seltsi maja lihtsalt niisama maha müüdi, kuna praegused seltsi juhid ei olnud suutelised leidma majale rakendust ja panna see raha teenima, kui muidu ei saa maja ülal peetud.

Ma arvan, et sarnane olukord valitseb paljudes Eesti Majades, skaudilaagrites, eesti kirikutes ja eesti arhiivides kogu vabas maailmas. Need kõik olid loodud meie vanemate ja vanavanemate poolt eesti kultuuri ja eesti identiteedi säilitamiseks. Et Eesti on jälle vaba, peame me ümber hindama oma eesmärke ja prioriteete. Abiks oleks kindlasti Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, mis omal ajal loodi väliseestlaste katusorganisatsiooniks.

Ühel päeval kuulsin ma oma Lakewoodi sõbralt, kes oli Tallinnas külas, et mustanahaliste kirik sooviks rentida Lakewoodi eesti kirikut. „Üle meie laiba,” oli olnud vastus. Lakewoodi Eesti Maja ja laagriplatsi on proovinud üürida juba aastakümneid kohalik juudi kommuun. Samuti on tahetud kasutada New Yorgi Eesti Maja ruume, raha eest muidugi.

Mida siis teha? Eesti kogukonnal Ameerikas on mitmeid kinnisvarasid, mida oma inimesed mitmetel põhjustel ei kasuta. Ma arvan, et meil oleks aeg mõtelda selle üle, mis on tänapäeval väliseestluse mõte. Üha rohkem eesti peresid kolib täna Eestist ära USAsse ja ka mujale. Me oleme muutunud väga liikuvaks rahvaks, kes on mõjutatud nii Euroopa Liidu kui NATO poolt. Mis saab kõikidest nendest fondidest, Eesti Majadest, kirikutest või laagriplatsidest, milliseid meie vanemad ja vanavanemad oma raha eest on kunagi soetanud? Eesti keelt ei räägita tänapäeval mitte ainult Eestis, vaid ka euroliidu ja NATO koridorides. Arvan, et väliseestluse tuleviku suhtes peaks tõsiselt aru pidama. Ehk oleks kõige parem, kui väliseestlus varjuks ÜEKNi vihmavarju alla?

Kreeka katoliku kirik on pikki aastaid toetanud kreeka restorane Ameerikas. Kreeklastest ettekandjad ja kelnerid, kes on näidanud üles head tahet, on saanud kaasmaalastelt laenu, et avada oma restoran, muidugi kreeka toitudega. Nemad on vastukaaluks võtnud tööle kreeklasi, kes on sunnitud õppima ära inglise keele. Laenuraha makstakse tagasi annetustena kirikule, need aga on maksuvabad. Nii on kreeka katoliku kirik USAs väga jõukas. Aga kõige tähtsam on siiski see, et niisugune üksteise toetamine ühendab kreeklasi välismaal.

1950ndail aastail olid ka eestlased tugev kogukond, kus parimaks toiduks ei olnud teine eestlane, nagu täna armastatakse ütelda. Kahju, kui selline positiivne kogemus lihtsalt maha mängitakse ja paaniliselt müüakse maha omal ajal soetatud vara. Nii ei saa luua kindlat tulevikku.

Olen arvamusel, et siiski oleks mõttekas eestlastel oma kinnisvara välja üürida, kui see on võimalik ja vajalik, et teenida nende elushoidmiseks raha. Väliseestlased peavad oma esivanemate alustatut jätkama, see kindlustab ka selle, et Eesti jääb vabaks maaks. Ka täna peab olema poliitiliselt aktiivne, liitudes sellise poliitilise jõuga, kes kõige enam kaitseb Eesti huve. Ka ÜEKN võiks olla Eestis poliitiliselt tugev jõud.

Märkmed: