Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on nõustunud sellega, et aastaks 2020 tuleb alandada süsihappegaasi õhku paiskamist fossiilkütuste põletamise tagajärjel 20% võrra. Järelikult peab ka Eesti mahtuma selle kriteeriumi alla, mis toob päevakorda alternatiivenergia probleemi. Isegi Kurenurme lapsed, kes käivad kohalikus Osula koolis, arutasid tunnis taastuvenergia küsimuse üle.
Kui minu naabritüdruk Kristin viimati meil külas oli, lehitses ta läbi suure hulga reklaambroshüüre, mis ma olin Hamburgist päikeseenergia konverentsilt toonud. Ta küsis, kuidas see kõik toimib. Isegi täiskasvanud, kes küll mõistavad, et päikeselt saab energiat, ei tea enamasti, kuidas seda kasutada saab.
Kõigepealt selgitasin ma Kristinile, et ka põlevkivi on tekkinud päikeseenergiast, aga miljoneid aastaid tagasi. Kui ma aga liigselt füüsikasse süvenesin, siis nägin, kuidas Kristini silmist peegeldus tahe kiiresti minu jutu eest plehku panna. Nõnda pidin ma muutma oma taktikat. Palusin tal energia asemel mõtelda vee peale. Kujutame ette, et kogu Kurenurme saaks oma vee Keema järvest. Keema järv on 36 meetrit sügav, üks sügavamaid Eestis. Võib juhtuda, et hästi palju inimesi läheb järve suplema ja võtab sealt nii palju vett pesu pesemiseks, et järv hakkab kuivama. Tulevad kohale eksperdid, kes ütlevad, et kui vee raiskamine jätkub, siis pole tulevikus lastel ja lastelastel enam kohta, kust vett võtta. Nüüd tulevad kõik laste isad Kurenurmes kokku ja mõtlevad, mida peale hakata, et vesi otsa ei lõppeks. Üks tarkpea soovitab panna majade katustele veeanumad, kuhu koguneks vihmavesi, talvel ka lumi, sellega kaetaks kõik vajadused vee järele ja järvevett ei peaks enam kasutamagi. Mõte tundus päris toredana, kuni üks ema küsis, mis juhtub siis, kui vihma ei saja või kui seda tuleb liiga palju, nii et vesi ujutab kogu maja üle. Probleemile leiti lahendus veetorude abil, mis üleliigse vee katuselt ära otse järve juhiksid. Nüüd meeldis see mõte kõigile lastevanematele.
„Kas me peame vee eest ikka maksma?“ küsiti veel.
Üks veemõõtja mõõdab vee hulka, mis tuleb reservuaarist majja. Veemõõtja võib panna ka veetorusse, mis juhib vee katuselt reservuaari. Esimesel juhul on tegemist kogusega, mille eest tuleb maksta, teise puhul aga antakse krediiti. Kuu lõpul tuleb ametnik ja paneb need kaks numbrit kokku. Kui järve oli lastud 100 gallonit vett, aga tarbitud 60, siis maksab Kurenurme veekompanii tarbijale vaheraha. Nii võib teenida kasumit, kuigi inimene ise on võib-olla kuskil kaugel maal puhkamas. Vähene kasutamine pole mitte kokkuhoid, vaid see on teenistus! Sellise süsteemi kasutegur on silmaga näha – Keema järve mitte ei tühjendata, vaid see päästetakse. Ka ei pea minema naabrite juurde uurima, kas nemad ei lubaks oma veereservuaarist vett võtta. Naabrid võivad sinult nii palju raha küsida, et sul pole võimalik nendega kokkuleppele jõuda. Võib juhtuda, et neil ei jätku vett enda jaokski. Ja pole tähtsuseta lisada, et sõdu on peetud väiksemategi asjade pärast.
Meie jaoks on tähtis hoida oma rahvuslikke loodusvarasid. Miks ei võiks Eestist saada Saudi Araabia sarnane riik päikeseenergia küsimuses Põhja-Euroopas? Eestis on lauskmaad 80% pindalast. Kui kunagi mõeldakse välja mingi parem energia saamise viis, siis on lihtne päikesepatareid maha võtta, meie maad ja loodusvarasid ei ole keegi kuidagi kahjustatud. Päikesefarm võiks olla liidetud Euroopa energiavõrgustikuga, nii et kõik teeniksid raha, kui päike paistab. Isegi lumi peegeldab nii palju energiat, et meie päikesepaneelid oleksid töös ka talvel.
Kristinile meeldisid minu mõttekäigud, aga ta kahtles tõsiselt, kas ujumine on lastele tõesti kõige olulisem asi.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Veel alternatiivenergiast
Arvamus
TRENDING
