Ikka veel imestan selle üle, et võin maal olles õhtul kell 11 väljas tööd teha, isegi lugeda on võimalik, sest Eestis on suveõhtud nii valged. Öösel kell 3 on sama valge kui oli Lakewoodis hommikul kell 8.
Kuni eilseni on kogu aeg vihma sadanud. Seegi on olnud tore, sest selle taha sai pugeda muru niitmata jätmise pärast. Murust tuleb aga igal nädalal üle käia, et see ilus välja näeks. Pikk päevavalgus paneb kõik kiiresti kasvama.
Kirsid aias on juba punased, nagu ma ka eelmisel nädalal kirjutasin. Meie naaber ütleb, et tänavu on hea ploomiaasta. Heli raius minu äraolekul ploomipuud maha, sest need olid olnud kas haiged või liiga vanad. Nüüd on kändude ümbert üsna tülikas muru niita.
Mulle meenub, kuidas ma olin sõjaväes ja meid viidi manöövritele Saksamaale Bad Tolzi. Demineerijal oli kaasas mitu plokki C-4 plastilist lõhkeainet treeningu eesmärgil. Üks talunik pidi lõikama maha vana puu oma maja juures, millest jäi järele suur känd. Ta arvas, et äkki me saaksime teda aidata kännust lahti saada. Arutasin asja oma A-team’iga, A-17-ga, ja me otsustasime, et aitame teda, kui tema aitab meid. Me olime treeningõppusel, mille järgi sõjavägi ja Saksa politsei tegutsesid koos, et meid üles leida. Ilm oli olnud juba pikemat aega külm ja lörtsine, meil oli vaja oma riided kuivatada ja varustus korrastada, kui me tahtsime jätkata. Palusime talunikku, et ta meid paariks päevaks oma lauta ära peidaks. Talunik oli nõus seda tegema ja nii meie vastastikune kokkulepe sündiski.
Minuga kaasas olnud demineerija valmistas plastikust mitu laengut ja asetas need kännu ümber. Siis ühendasime laengu detonaarnööriga. Kõige keerulisem ülesanne oli see, et mitte lasta õhku kogu maja, mis oli laengust mõne meetri kaugusel. Känd oli meetrikõrgune, laius võis tal olla poolteist meetrit. Talunik ja kogu ta pere vaatas ohutust kaugusest kõike pealt. Pikemalt mõtlemata lõhkasime laengu vastu taevast vähemasti 100 jala kõrgusele. Järgnev toimus nagu aegluubis – ootasime, kuni see, mis kännust järele jäi, tagasi maapinnale langeb. Ainus tõeline mure oli elumaja katus – kas see jääb alles või läheb kõige kaduva teed. Aga õnn naeratas meile ja kõik see, mille me õhku lasksime, kukkus tagasi täpselt sellesse auku, mis oli kännust järele jäänud.
Talunik ja ta naine olid asjade käiguga väga rahul. Tulemuseks oli see, et meid toideti, joodeti ja anti ulualust mitme päeva jooksul. Pean tunnistama, et mul on kogu aeg olnud õnne nende inimestega, kellega koos ma olen töötanud.
Ma arvan, et on loomulik arutleda majandusküsimuste üle, eriti praegu, kui keegi ei tea, mis tegelikult toimuma hakkab ja kuhu asjad edasi arenevad. Raske on praegu ka Eesti Majal, aga nagu me teame – kõik see, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Head ja halvad ajad käivad ikka lainetena. 1970ndatel aastatel naftakriisi ajal lasksid inimesed isegi püssid käiku bensiinijärjekorras seistes, et oma autot tankida. Ka siis läksid hinnad tohutu kiirusega üles, aga mõne aja pärast majandus rahunes. Paljud olid küll kaotanud oma töökohad, kuid samas avanesid inimestele uued võimalused – avati uusi ärisid ja raskuste tulemusena hakkasid inimesed aktiivsemalt tegutsema.
Ühel päeval külavaheteel jalutades märkasin kaht kurge oma pesades uhkelt seismas. Nägin, kui sarnaselt inimesele suhtusid nad oma kodudesse. Mõlemal olid kasutada samad materjalid kodu ehitamiseks. Kui kõik tingimused on sarnased, vajab üks ikka rohkem kui teised. Väga rikaste jaoks tähendab raha lihtsalt tasemel olemist. Meie teiste jaoks tähendab see aga vaid mängu jäämist.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
