Plaanisin 22. juunil olla Tallinnas Vabadussõja võidusamba avamisel, kuid juhtus nii, et samal ajal laulis minu abikaasa poeg Uku Suviste Eesti põhjarannikul Kolgakülas, kus tuntud rokktrummar Jaak Ahelik tähistas muusikaüritusega oma 50. sünnipäeva. Samas pidas oma 10. aastapäeva ansambel Lament, kus Ahelik praegu trummar on. Lavale tulid veel sellised kuulsad eesti artistid ja ansamblid nagu Tõnis Mägi & Muusik Seif, Riho Sibul ja Ultima Thule, Compromise Blue, Dave Benton jt. Olin kindel, et me pärast Uku esinemist jõuame õigeks ajaks Tallinna, aga Murphy seadused on meist suuremad – Uku oli rohketest tol õhtul esinenuist viimane ja kui me siis lõpuks Vabaduse väljakule jõudsime, oli seal ametlik osa juba läbi. Autosõidu ajal kuulasin kohalikku raadiojaama, mis andis teada, et üritus möödub rahulikult, ja kuigi hommikust peale soovitas meedia Vabadussõja võidusamba avamist kodus televiisorist jälgida, kuna Vabaduse väljak ise on remondis ja seal on vähe ruumi, oli väljak siiski rahvast tulvil, seda vaatamata hilisele ajale.

Minu hea sõber ja sõjaväekaaslane roheliste barettide ajast, Patrick McCloud käis Tallinnas, et koos vanu aegu meenutada. Me polnud teineteist näinud 40 aastat. Ta töötas Poolas õppejõuna ja kui me viimati e-maili teel suhtlesime, siis kutsusingi teda Eestisse endale külla. Patrick elab Cleveland, Ohios, rock´n´ roll´i kodukohas. Et ta ise mängib hästi kitarri, siis oli talle Kolgaküla kontsert väga põnev. Eks meile kõigile meeldib vahel särada oma vanade heade sõprade taustal ja nii oli mul tore tunne tutvustada Patrickule peale Riho Sibula, Tõnis Mäe ja Dave Bentoni ka Artur Talvikut, Marju Kuuti ja paljusid teisi, kes tol õhtul kohal olid.

Kontsert ise toimus Kolgaküla traktorimuuseumis. Mulle meenus see, et 1995. a. George Brownsis töötades meeldis mulle väga kutsuda esinema tol ajal tuntud kohalikke ansambleid. Paljud neist käivad koos ja mängivad veel tänagi, 14 aastat hiljem, näiteks Ultima Thule. Kõige enam nautisin ma seda, et minu hea sõber Patrick sai positiivse mulje eesti rokkmuusikast. Patrick on käinud rokk-kontsertidel kogu Euroopas. Ta rääkis, et talle ei meeldi üldse, kui rokist tehakse iseenda paroodia. Enamikes maades mängivad kohalikud rokkarid rock´n´rolli nagu jäljendajad, imiteerijad. On ju ükskõik, kui hästi keegi suudab Elvist jäljendada, Elviseks ei saa ta kunagi. Hea rokkmuusik kasutab muusikat oma tunnete väljendamiseks just selles formaadis. Kui lauldakse bluusi, siis kuulaja eeldab, et laulja räägib oma nukrameelsusest, mitte aga orjade katsumustest Ameerikas. Patricku meelest mõistavad ja tunnetavad eesti muusikud suurepäraselt nii rock´n´rolli, rütmi kui bluusi. Ja olen kuulnud nendelt, kes tunnevad hästi Erki-Sven Tüüri loomingut, et eestlased on tugevad ka jazzis ja moodsas muusikas. Kuidas see võikski teisiti olla, me oleme ju laulvad revolutsionäärid! Ja huvilised võivad mindki Youtube’is laulmas kuulda.

Viido Polikarpus
Eessti Maja, Tallinn

Märkmed: