14. augustil möödus viis aastat päevast, mis shokeeris ja häiris tuntavalt paljude põhja-ameeriklaste elu: suurt osa mandrist tabanud elektrikatkestus ehk blackout, mis oli oma ulatuselt suurim Põhja-Ameerika ajaloos. Ilma elektrita oli umbes 50 miljonit inimest Ontarios ja USA kirdeosas; paljudes kohtades taastati elekter järgmiseks hommikuks, ent mitmed piirkonnad jäid pimedaks ka järgmiseks päevaks-paariks.

Kahtlemata mõjutas niisugune õnnetus kõiki eluvaldkondi. Kui üksikisiku seisukohalt võisid mõjuda häirivalt seiskunud ühistransport, mõneti kaoses liiklus, pimedad tänavalambid, külmkapis riknenud toit, puuduv võimalus teha harjumuspäraseid asju nagu TV vaatamine ja arvutiga tegelemine jpm., siis kahjumid, mis jättis see õnnetus kahe riigi majandusele, olid ülisuured, millest taastumine võttis kõikjal aega.

Aga põhiline sõnum, mille see katkestus kõikidele jättis, oli kindlasti see, et me ei saa pidada iseenesestmõistetavaks seda, millega oleme nii igapäevaselt harjunud — elektrivool. Ja seega ka kõikide toimingute tegemist, mis sellest sõltuvad. Ning et elektrivoolu hoidmise ja mõistliku kasutamise osas saab igaüks kaasa lüüa, püüdes vältida ülekoormust. Võib ju mõelda, et mis see üksikisiku pingutus ikka suures mastaabis loeb — ent asjatult põlev lamp, pooltühjalt töötav nõudepesumasin, tühjas toas mängiv televiisor vm. tuhandetes kodudes võtab juba kokkuvõttes suuremad mõõtmed.

Kui sõltuvuses on inimesed kõikvõimalikust elektrit tarbivast tehnikast, selgus ka paljude jaoks alles sel päeval, ja kui abitud ollakse ilma.

Blackout’i viienda aastapäeva eel saatis The Conservation Council of Ontario välja pressiteate, kus öeldi, et see päev muutis Ontariot üleöö, aidates kaasa suurenenud huvi tekkimisele säästmise vastu nii poliitikute kui rahva poolt. Märkides seda aastapäeva ning säästlikkust, soovitas nõukogu sel päeval olla elektriga tavapärasest säästikumad, mis ei tohiks ju nõuda eriti suurt pingutust, arvestades, kui palju kasutatakse elektriga töötavat aparatuuri, ilma milleta toimetulek peaks vahetevahel siiski võimalik olema.

Niisuguste, üldsust mõjutavate päevade järgselt nagu seda oli 14. august 2003, mäletavad paljud inimesed veel aastaid hiljem, mida sai tehtud just sel päeval ja kuidas oli mõjutatud nende elu. Küllap meenuvad paljudele tollest kuumast augustiõhtust pikad jalutuskäigud tavapärase arvuti- või TV-ekraani ees istumise asemel ja ehk ka pikemad ja sisukamad vestlused lähedastega, mis igapäevases kiires elurütmis pole nii aktuaalsed…

Märkmed: