Einar Eiland
Mida rohkem me sureme, seda rikkamaks me saame: see on olnud meie võimutasandi toimimise sisu juba mitmeid aastaid. Olukord on siinkohal lihtne, mida rohkem on surijaid ja mida vähem on pärijaid, siis seda rikkamad need pärijad on. Nii et, kui saja aasta pärast jääks viimane eestlane siis ta peaks olema püstirikas, sest ta päriks kogu meie esiisade poolt rajatud riigi ja seda joont on viie rikkama hulka jõudmisel kiivalt hoitud, sest sündivus väheneb, noored lahkuvad ja spetsialistid, kes võiksid olukorda lahendada, on eurobürokraatia kaudu tasalülitatud. Nii ei saagi talupojad teada, et nende enda kätega tehtava töö pealt kogutavat maksuraha neile endile haua kaevamiseks kasutatakse. Kui võtta aluseks maksukoormuse näitajad, siis selgub, et töölised ja talupojad teevad vaid kaks päeva nädalas tööd enda huvides, seejärel tehakse kolm päeva hauakaevaja huvides ja seejärel juuakse kaks päeva, et ebaõiglusega kohaneda, sest muidu ei ole võimalik lihtsalt keskmisel pereisal kõikidele meile mõeldud 12 liitrit puhast alkoholi ära tarbida. Alkoholi tarbimisega seonduva majandusliku efektiivsuse tagamise meetoditest võiks siinkohal pensionini rääkida.
Mida kallimaid töid me teeme, seda rikkamaks saame. Seega neid töid, mille eest ei maksta pole mõtet seega üldse teha. Ei ole mõtet olla vanaema või vanaisa, ei ole mõtet lapsi kasvatada, ise endale maja ehitada, suppi keeta, tuba kütta ja nii edasi. Las teised teevad seda. Nii oleme jõudnud ühiskonda, kus keegi teine ehitab maja meie eest, keegi teine toidab meid, kuna me ise seda ei suuda, keegi teine kütab soojaks meie maja, keegi teine kasvatab üles meie lapsed ja keegi teine valitseb meie riiki, sest ise me seda teha ei taha ega oska tahta.
Probleem seisneb aga selles, et see keegi teine teeb seda täpselt nii nagu temal vaja on, mitte nii nagu meil tarvis on. Nii oleme jõudnud kultuuriliste arusaamiste keskkonda, kus süsteem ei toimi enam meie huvides. Olukorrast arusaamiseks küsigem endalt, kas meid toidetakse nii nagu meile ehk inimestele vaja on? Kas meie lapsed kasvatatakse üles sellises vaimus, nagu meile vaja on? Kas meie riiki arendatakse ja juhitakse nii nagu meil seda vaja on? Kahjuks kuuleme igapäevaselt uuringuid, et nii see ei ole. Allakäik on jõudnud sinnamaani, et meie käest ei küsita isegi seda, kas me üldse tahame, et see keegi teine meie lapsi kasvataks või millistel alustel ta seda teeb? Kuidas oleme jõudnud nii kaugele, et kogu selle absurdisituatsiooni põhjendamiseks on vaja meile vaid öelda, et kõik peab toimuma majanduslikult efektiivselt, siis see on debilisatsiooni mitte tsivilisatsiooni tunnus.
Kõige lihtsam viis majandusliku superefektiivsuse saavutamiseks on maksimeerida suremuse kasvu ja vähendada maksimaalset sündide arvu, küsimus on järelduvalt see: kuidas seda valutult korraldada. Kuna rahvaarv pole viimase 20. aasta jooksul meil kasvanud, siis võib väita, et võimutasand ongi selle majandusliku efektiivsuse tagamise korraldamisega tegelenud. Majanduslikult efektiivne arstiabi tähendab aga, arstiabi minimaliseerimist ja maksimaalse hinna eest. Mis peamine, kogukond saab peale sellise arstiabi korraldamist kerge vaevaga aru, kui vajalik ikka arstiabi üldse on, sest järgmine aste olek juba arstiabi puudumine ja on nõus selle eest maksma. Veelgi lähemal uurimisel aga selgub, et see ongi meie viie rikkama riigi hulka jõudmise tegelik sisu.
Nagu me majandusteaduste elementaartasandi reeglite alustest teame siis tulu saab tekkida siis kui mitte midagi tehes saada maksimaalselt tulu. Seega, mida vähem tuba kütta ja mida kõrgem on kütte hind, siis seda efektiivsem on majanduslik olukord. Mida vähem inimesele teadmisi anda, seda pikemat õppeperioodi inimese teadmiste omandamiseks vajab ja seda rohkem see talle maksma läheb ja jälle jõuame majandusliku efektiivsuseni. Mida kättesaamatum on arstiabi ja haigem on rahvas, seda rohkem on ta valmis arstiabi peale kulutama. Mida kehvem on tervis, seda tänulikum ollakse valitsusele, et üldse arsti juurde pääsetakse. Mida vähem riigi juhtimisega tegeleda, seda hullemaks olukord muutub ja seda tänulikumad on inimesed valitsusele selle eest, et üldse midagi liigutab. Seega mida vähem võimutasand ennast liigutab, seda tänulikum on rahvas ja kõige selle tagamiseks piisab võimutasandil illusiooni loomisest, et olukord peabki stabiilselt selline olema.
Kõige selle efektiivseks korraldamiseks on ajapikku ja vastavalt võimalustele majanduslik efektiivsus lahti seotud meie heaolust. Meile on selle põhjenduseks piisanud ütlusest, et me ei peagi inimese ja ühiskonnana omama kontrolli majandusprotsesside üle. Las seda teeb jälle see keegi teine. Nii on muudetud meid kerjusteks ja kodututeks omal maal, sest me oleme tahtnud olla majanduslikult efektiivsed iseenda riigis. Seega on ultraefektiivne majandus viinud meid palgavaesuse tekkeni, kus inimesed teevad tänapäevase tehnoloogilise sooritusvõime juures 8 tundi päevas tööd, kuid toimetulekuks sellest ei piisa. Seega oleme enda süsteemi arendusega jõudnud etappi, mis ei küüni isegi agraarühiskonna tasemele. Et olla majanduslikult efektiivne, siis peame maksma võimalikult vähe palka maksimaalse koguse töö eest. Üksikute kätte koondunud kapital on aga majandusliku efektiivsuse huvides vaja koondada pankadesse, kus seda ikka ja jälle see keegi teine haldab ja kus see raha kokkuvõttena kellegi teise raha juurdetrüki tagajärjel läbi inflatsiooni utiliseeritakse. Ikka ja jälle kirjutab see keegi teine kokku pühakirjatekstid, et seda röövimist legaliseerida. Peamine sõjakavalus seisneb aga selles, kuidas aegamisi jõuda selleni, et sa ei teaks, kes sa oled ja et sa laseksid sellel kellelgi teisel vabalt toimetada, et ta sind paljaks rööviks.
Kuid ka inflatsioonist on kujundatud majandusedu näitaja, sest selle kaudu saame näidata aina kõrgemaid palkasid, kuid ka kasvavaid hindasid. Hindade kasvu on teile maha müüa lihtne – selleks piisab elementaarsetest turuvõtetest, mille sisuks on see, et teile tuleb hakata müüma allahindlusprotsenti. Inflatsioonile tuleb aga luua paratamatuse oreool, mis tagab selle pühaduse ja puutumatuse, et orjarahvas ei küsiks mitte kunagi, mis selle taga tegelikult on.
Sellises süsteemis on kaotajaks need, kes midagi säästavad või mustadeks päevadeks midagi kõrvale panevad. Ettemääratud tõenäosusega peaksid selleks olema pensionärid, sest neil on olnud võimalus kõige pikema aja jooksul sääste koguda, samas puudub neil taiplikus ja jõud raha kasutamiseks. Seega on mõistlik majandusliku efektiivuse tagamiseks pensionäride käest raha ära võtta ja anda selle korraldamine sellele kellelegi teisele, kes seda ikka ja jälle eelkõige enda huvides paremini teha oskab ja alles siis kui enda huvide rahuldamisest aega ja ressurssi üle jääb, hakatakse tegelema pensionäride huvidega.
Teiseks maandusliku efektiivsuse saavutamise võimaluseks on antud olukorras pensionäride arvu viimine miinimumini. Seda saab edukalt korraldada surnukstöötamise soodustamise, madalate pensionite maksmise, alkoholismi leviku ja arstiabi vähese kättesaadavuse kaudu. Need, kes ellu jäävad, tuleb majandusliku efektiivsuse saavutamiseks koondada koonduslaagritüüpi ettevõtetesse, nimega vanadekodud, kus nende lapsed nende hooldamise kinni maksavad. Ja ärge unustage, kõik see peab olema majanduslikult efektiivne! Praktikas tähendab see minimaalselt teenust, maksimaalselt kõrge hinnaga.
Laste arvu kui mitte tootva kontingendi piiramine, on majandusliku efektiivsuse saavutamisel ja viie rikkama riigi hulka jõudmisel määrava tähtsusega ning nõuab võimutasandilt palju põhjalikumat lähenemist. Laste arvukuse piiramine algab emade koolitamisest. Mida kõrgemalt haritumad on tulevased emmed, seda väiksem on sündimus ja selleks on mitmeid põhjuseid.
Esiteks: peame koolitamisega noortelt naistelt ära võtma rahalise ja ajalise ressursi laste saamiseks. Teiseks: mida haritumad on naised, seda väiksem on tõenäosus, et nad leiavad endale haritud mehe, kellega lapsi saada. Selleks, et haritud naine endale meest ei leiaks, tuleb ühiskonnas kujundada meheideaal, mille kohaselt peab mees kaugetel maadel ehitustöödel ja rekkat sõitmas käima, kui aega üle jääb, siis peab ta endale jalga panema kõrge kontsaga kingad ja minema paraadile. Seda peab toetama veel koolide feminiseerumine kuni ülikoolideni välja. Reeglina ei suuda vähegi "Tootsi"-moodi tüüp sellises naiste poolt kujundatud maailmas vastu pidada ja hakkab jooma või üle aisa lööma. Mõlemad on vähegi haritud naisele vastuvõetamatud tegevused. Teine kontingent mehi, kes suudavad ülikooli läbi käia võetakse rajalt maha hiljem, sest nad töötavad enneaegselt kõrge stressifaktori tõttu ennast lihtsalt surnuks, sest peavad töötama ka nende eest, kes karaokebaarides ennast täis joovad või paraadidel käivad. Asi on tõsine, sest juba täna on üle 60 % mehi meil katseväekõlbmatud ja ei läbi arstlikku kontrolli, ning üle 8 % sõjaväe-ealisi noori mehi on aga töövõimetud ja saavad töövõimetuspensionit, olukord halveneb pidevalt.
Ka lapse sünd peab olema kellelegi teisele tuluartikkel ehk majanduslikult efektiivne. Selleks et tulu oleks kellelegi teisele suurem siis tuleb lapsed koondada juba tuttavasse koonduslaagertüüpi ettevõtetesse, mille nimeks on lasteaiad. Kuid ka seal kehtib reegel et need asutused peavad olema majanduslikult efektiivsed, see tähendab teenustekorralduses aga, võimalikult vähest tööd, kõrgeima hinna eest. Ettemääratult on selliselt toimiva süsteemi produktiks alaarenenud indiviidid, kellega vähegi haritud naine peab kodus topelt tööd tegema, et nukitsamehest inimest kasvatada. See aga tähendab naisterahvale seda, et tema enda haridustee jääb pooleli. Nii tuleb välja, et kõige suuremaks majandusliku efektiivsuse allikaks on rumal inimene ja seda kapitali tuleb hoida ja arendada. See on ainus asi, mis tagab Trjapkini Taavide ja koera südamest tuntud Šarikovide valitsuse kestmise läbi aegade.

EINAR EILAND

Viie rikkama riigi hulka jõudmise varjatud agenda: mida rohkem sureme, seda rikkamaks saame!

„Mida rohkem me sureme, seda rikkamaks me saame“ – see on olnud meie võimutasandi toimimise sisu juba mitu aastat. Lihtne – mida rohkem on surijaid ja mida vähem on pärijaid, siis seda rikkamad need pärijad on. Nii et kui saja aasta pärast jääks alles viimane eestlane, siis ta peaks olema püstirikas, sest ta päriks kogu esiisade poolt loodud riigi. Seda joont on viie rikkama hulka jõudmisel kiivalt hoitud, sest sündimus väheneb, noored lahkuvad ja spetsialistid, kes võiksid olukorda lahendada, on eurobürokraatia kaudu tasalülitatud.

Nii ei saagi talupojad teada,
et nende endi kätega tehtava töö pealt kogutavat maksuraha neile endile haua kaevamiseks kasutatakse. Kui võtta aluseks maksukoormuse näitajad, siis selgub, et töölised ja põllumehed teevad vaid kaks päeva nädalas tööd enda huvides ja kolm päeva hauakaevaja huvides ning seejärel juuakse kaks päeva, et ebaõiglusega kohaneda, sest muidu ei ole võimalik keskmisel pereisal meile kõigile mõeldud 12 liitrit puhast alkoholi ära tarbida. Alkoholi tarbimisega seonduva majandusliku efektiivsuse tagamise meetoditest võiks siinkohal pensionini rääkida.

Mida kallimaid töid me teeme,
seda rikkamaks saame. Seega neid töid, mille eest ei maksta, pole mõtet üldse teha. Ei ole mõtet olla vanaema või vanaisa, ei ole mõtet lapsi kasvatada, ise endale maja ehitada, suppi keeta, tuba kütta jne. Las seda teevad teised. Nii oleme jõudnud ühiskonda, kus keegi teine ehitab maja meie eest, keegi teine toidab meid, keegi teine kütab meie maja soojaks, keegi teine kasvatab üles meie lapsed ja keegi teine valitseb meie riiki, sest ise me seda teha ei taha ega oska.

Probleem seisneb aga selles,
et see keegi teine teeb seda täpselt nii, nagu temal vaja on, mitte nii, nagu meil tarvis on. Nii oleme jõudnud keskkonda, kus süsteem ei toimi enam meie huvides.
Olukorrast aru saamiseks küsigem endalt: kas meid toidetakse nii, nagu meile vaja on? Kas meie lapsed kasvatatakse üles sellises vaimus, nagu meile vaja on? Kas meie riiki arendatakse ja juhitakse nii, nagu meil seda vaja on?
Kahjuks kuuleme iga päev uuringutest, et nii see ei ole. Allakäik on jõudnud sinnamaani, et meilt ei küsita isegi seda, kas me üldse tahame, et see keegi teine meie lapsi kasvataks või mis alustel ta seda teeb? Kuidas oleme jõudnud niikaugele, et kogu absurdisituatsiooni põhjendamiseks on vaja meile vaid öelda, et kõik peab toimuma majanduslikult efektiivselt? See on ju debilisatsiooni, mitte tsivilisatsiooni tunnus.

Kõige lihtsam on superefektiivsust saavutada,
kui suurendada suremuse kasvu ja vähendada sündide arvu. Kuidas seda valutult korraldada? Kuna rahvaarv pole viimase 20 aasta jooksul kasvanud, siis võib väita, et võimutasand ongi selle majandusliku efektiivsuse taganud.
Majanduslikult efektiivne arstiabi tähendab arstiabi minimaliseerimist maksimaalse hinna eest. Ja mis peamine, kogukond saab peale sellise arstiabi korraldamist kergesti aru, kui vajalik arstiabi üldse on, sest järgmine aste oleks juba arstiabi täielik puudumine. Seega ollakse nõus maksimaalset hinda maksma.

Majandusteaduste elementaartasandi reeglitest teame,
et tulu saab tekkida siis, kui mitte midagi tehes saada maksimaalselt tulu. Seega, mida vähem tuba kütta ja mida kõrgem on kütte hind, siis seda efektiivsem on majandus. Mida vähem inimesele teadmisi anda, seda pikemat õppeperioodi ta teadmiste omandamiseks vajab ja seda rohkem see talle maksma läheb – jõuame jälle majandusliku efektiivsuseni.
Mida kättesaamatum on arstiabi ja mida haigem rahvas, seda rohkem on ta valmis arstiabile kulutama. Mida kehvem on tervis, seda tänulikum ollakse valitsusele, et üldse arsti juurde pääsetakse. Mida vähem riigi juhtimisega tegelda, seda hullemaks olukord muutub ja seda tänulikumad on inimesed valitsusele selle eest, et ta üldse midagi liigutab.
Seega, mida vähem võimutasand ennast liigutab, seda tänulikum on rahvas, ja kõige selle tagamiseks piisab võimutasandil illusiooni loomisest, et olukord peabki selline olema.
Kõige selle efektiivseks korraldamiseks on ajapikku ja vastavalt võimalustele majanduslik efektiivsus lahti seotud meie heaolust. Meile on selle põhjenduseks piisanud ütlusest, et me ei peagi inimese ja ühiskonnana omama kontrolli majandusprotsesside üle. Las seda teeb (jälle!) keegi teine.

Nii on muudetud meid kerjusteks ja kodututeks omal maal,
sest oleme tahtnud olla majanduslikult efektiivsed iseenda riigis. Seega on ultraefektiivne majandus viinud meid palgavaesuseni, kus inimesed teevad tänapäevase tehnoloogilise sooritusvõime juures 8 tundi päevas tööd, kuid toimetulekuks sellest ei piisa. Seega oleme enda süsteemi arendusega jõudnud etappi, mis ei küüni isegi agraarühiskonna tasemele.
Et olla majanduslikult efektiivne, peab maksma võimalikult vähe palka maksimaalse koguse töö eest. Üksikute kätte koondunud kapital on aga majandusliku efektiivsuse huvides vaja koondada pankadesse, kus seda haldab taas keegi teine ja kus see raha kokkuvõttena kellegi teise raha juurdetrüki tagajärjel läbi inflatsiooni utiliseeritakse. Ikka ja jälle kirjutab see keegi teine kokku pühakirjatekstid, et niisugust, otse öeldes, röövimist legaliseerida. Peamine sõjakavalus seisneb aga selles, kuidas aegamisi jõuda sinna, et sa ei teaks, kes sa oled, ja et sa laseksid sel „kellelgi teisel“ vabalt toimetada, et ta sind paljaks rööviks.
Kuid ka inflatsioonist on kujundatud majandusedu näitaja, sest selle kaudu saame näidata aina kõrgemaid palku, kuid ka kasvavaid hindu. Hindade kasvu on teile maha müüa lihtne – selleks piisab elementaarsetest turuvõtetest, mille sisuks on see, et teile tuleb hakata müüma allahindlusprotsenti.

Inflatsioonile tuleb luua paratamatuse oreool,
mis tagab selle pühaduse ja puutumatuse, et orjarahvas ei küsiks mitte kunagi, mis seal taga tegelikult on.
Sellises süsteemis on kaotajaks need, kes midagi säästavad või mustadeks päevadeks midagi kõrvale panevad. Ettemääratud tõenäosusega peaksid need olema pensionärid, sest neil on olnud võimalus kõige pikema aja jooksul sääste koguda, samas puudub neil taiplikkus ja jõud raha kasutamiseks. Seega on majandusliku efektiivsuse tagamiseks mõistlik pensionäride käest raha ära võtta ja anda selle korraldamine „kellelegi teisele“, kes seda ikka ja jälle eelkõige enda huvides paremini teha oskab. Alles siis, kui enda huvide rahuldamisest aega ja ressurssi üle jääb, tegeldakse võib-olla ka pensionäride huvidega.
Majanduslikku efektiivsust saab suurendada ka siis, kui viia pensionäride arv miinimumini. Seda saab edukalt korraldada surnukstöötamise soodustamise, madalate pensionide maksmise, alkoholismi, arstiabi kättesaamatuse kaudu. Need, kes ellu jäävad, tuleb majandusliku efektiivsuse nimel koondada koonduslaagri tüüpi ettevõtetesse, mille nimeks on vanadekodud, ja kus lapsed vanurite hooldamise kinni maksavad. Ja ärge unustage, kõik peab olema majanduslikult efektiivne! Praktikas tähendab see minimaalset teenust maksimaalse hinnaga.

Laste arvu kui mittetootva kontingendi piiramine
on majandusliku efektiivsuse saavutamisel ja viie rikkama riigi hulka jõudmisel määrava tähtsusega ning nõuab võimutasandilt põhjalikumat lähenemist. Laste arvukuse piiramine algab emade koolitamisest. Mida kõrgemalt haritud on tulevased emmed, seda väiksem on sündimus. Selleks on mitu põhjust.
Kõigepealt peame koolitamise abil noortelt naistelt ära võtma rahalise ja ajalise ressursi laste saamiseks. Edasi – mida haritumad on naised, seda väiksem on tõenäosus, et nad leiavad endale haritud mehe, kellega lapsi saada. Selleks et haritud naine endale meest ei leiaks, tuleb ühiskonnas kujundada meheideaal, mille kohaselt peab mees kaugetel maadel rabama ehitustöödel või sõitma rekkat. Või kui aega üle jääb, siis peab mees endale jalga panema kõrge kontsaga kingad ja minema paraadile. Seda peab toetama veel koolide feminiseerumine – kuni ülikoolideni välja.
Üldjuhul ei suuda vähegi Tootsi-tüüpi mees sellises naiste poolt kujundatud maailmas vastu pidada ja hakkab jooma või üle aisa lööma. Mõlemad tegevused on haritud naistele vastuvõetamatud.
Teine kontingent mehi, kes suudavad ülikooli läbi käia, võetakse rajalt maha hiljem, sest nad töötavad ennast kõrge stressifaktori tõttu enneaegselt surnuks või peavad töötama ka nende eest, kes baarides ennast täis joovad või paraadidel käivad. Asi on tõsine, sest juba täna on üle 60% mehi meil kaitseväekõlbmatud ega suuda läbida arstlikku kontrolli. Üle 8% sõjaväeteenistuse-ealisi noori mehi on aga töövõimetud ja saavad töövõimetuspensioni.

Ka lapse sünd peab olema tuluartikkel
ehk majanduslikult efektiivne – muidugi kellelegi teisele. Selleks et tulu oleks kellelegi teisele suurem, tuleb lapsed koondada juba tuttavasse koonduslaagri-tüüpi ettevõttesse, mille nimeks on lasteaiad. Kuid ka seal kehtib reegel, et need asutused peavad olema majanduslikult efektiivsed, s.t teenuste korralduses olgu võimalikult vähe tööd kõrgeima hinna eest. Ettemääratult on nii toimiva süsteemi produktiks alaarenenud indiviidid, kellega vähegi haritud naine peab kodus topelt tööd tegema, et nukitsamehest inimest kasvatada. See aga tähendab naisterahvale seda, et tema enda haridustee jääb pooleli.
Nii tuleb välja, et kõige suuremaks majandusliku efektiivsuse allikaks on rumal inimene, keda tuleb võtta kui kapitali, mida hoida ja arendada. See on ainus asi, mis tagab valitsuste kestmise läbi aegade.
[esiletõste] Mida vähem riigi juhtimisega tegelda, seda hullemaks olukord muutub ja seda tänulikumad on inimesed valitsusele selle eest, et ta üldse midagi liigutab.
EINAR EILAND

Märkmed: