Esmaspäeval, 19. septembril toimus Riigikogu konverentsisaalis rahvusvaheline konverents «Suurpõgenemine 1944 ja meie», kuhu esimest korda kaasati Läti ja Leedu ajaloolasi. Postimees vahendas konverentsi otseülekandes, see on järelvaadatav: https://merendus.postimees.ee/... .

Tänavust konverentsi korraldasid suurpõgenemise mälestamis- ja teabeüritusi viis aastat vedanud ÜEKNi abiesimees Iivi Zajedova Prahast ning Evelin Sennett Tallinnast. Nende pühendunud naiste puhul on märkimisväärne, et nad kumbki ei ole ise 1944. a põgenike järeltulijad, kuid mõlemad on väljaspool Eestit elades võtnud pagulasajaloo jäädvustamise teema kodumaal endi südameasjaks. Iivi modereeris konverentsi ning Evelin vastutas tehnilise sujuvuse eest.

Konverentsi kulgu toetasid Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN), Tammepuu Eesti Klubi ja riigikogu Välis-Eesti toetusrühm, mille esimees Tarmo Kruusimäe ütles avasõnad. Seejärel palus ta koosviibijatel tõusta leinaseisakuks, et meenutada kuninganna Elizabeth II ning tema hindamatut panust vabadusse ja demokraatiasse. Kuninganna matusetalitus toimus parasjagu Londonis.

ÜEKNi esimees Aho Rebas kinkis 2020. a ilmunud teose ,,Eestlased laias maailmas – Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu liikmesmaade lugu“ sõnavõtjatele, kellel seda veel ei olnud.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes pidi ka tervitusõnu ütlema, ei jõudnud kahjuks teiselt konverentsilt Tartust pealinna. Esimesena astus pulti ajaloolane Meelis Maripuu Eesti Mälu Instituudist harutamaks lahti teemat ,,Pagulased, kes nad olid?“. Kaks põhiküsimust, mille puhul me ei ole väidetavalt siiani targemaks saanud on – kui palju ja millal (täpsemalt) mindi ning kes nad (täpsemalt) olid. Kui palju jõudis vabasse läände? Arusaadavatel põhjustel on omajagu kahtlusi arvude suhtes, mis on hinnangulised. Kas 70-, 80- või äkki enam kui 90 000? Enamikust neist, kes hukkusid või sattusid vangistusse ja surid, ei ole jäänud jälgi.

Maripuu viitas Kaja Kumer-Haukanõmme artiklile 2014. a ajakirja ,,Tuna“ 4. numbris, mida on võimalik lugeda Rahvusarhiivi kodulehe kaudu https://www.ra.ee/ajakiri/1944...

Et saada terviklikku pilti, mida suurpõgenemine tähendas Eesti rahvale, on Eesti Mälu Instituut alustanud tööd koostamaks EESTI SÕJAPÕGENIKE REGISTRIT. Selleks on peatselt vaja kõikide abi. Hoidke silma peal instituudi kodulehel https://mnemosyne.ee/ ja teavitame ka lehe kaudu.

Läti ajaloolane Lelde Neimane rääkis teemal «Läti pagulaste videod 1944. a mälestustest Läti Okupatsioonimuuseumis». Videolugusid on muuseumil 2441, neist 306 on tsiviilisikutest sõjapõgenike elulood. Ta mainis tõsiasja, et videojutustused on olulised allikad, kuna need on spontaansemad, neid ei saa lihvida, nagu kirjutatu puhul kujuneda võib.

Leedu Genotsiidi- ja Vastupanuliikumise Uuringukeskuse ajaloouuringute osakonna teadur Juozas Banionis kõneles oma emakeeles. Kuulajaskonnale jagati tõlgitud kokkuvõte ettekandest «Enne Leedu Harta avaldamist: Leedu pagulaskomitee Saksamaal 1944-1949», kuid sai kuulata ka sünkroontõlget eesti keelde. Kaks külalist ühissaatusega naabermaadest andis olulise ja huvitava mõõtme teemakäsitlusele juurde.

Admiral Johan Pitka võitlusgrupi liikmete ehk PITKA POISTE saatusest tegi esitluse Mati Mandel, Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator ja mitmete ajalooraamatute autor. 2012. a. ilmunud ,,Pitka ja Pitkapoisid – legendid või tõelisus?“ tõstatas küsimuse, kas Keila oli tõesti millalgi Eesti pealinn? ,,Iga vähegi selle paiga ajalooga tuttav inimene vastaks: mõttetus, midagi sellist pole iialgi olnud! Ometi on teada poolteist või kaks päeva, mil Keilat võis vähemalt tinglikult vaba Eesti pealinnaks pidada. 22. ja 23. septembril 1944 koondusid nimelt Keilasse Saksa sõjaväest deserteerinud ning Saksamaale viimisest keeldunud noored eestlased, et üritada Eestile lootusetus olukorras veel Punaarmeed peatada ning Eesti iseseisvust taastada.“ Ühesõnaga, Pitkapoisid, kelle värbamist olevat läbi viinud soomepoisid, aeglustasid Punaarmee edasitungi, võimaldades rohkem inimestel põgeneda. Mandel tutvustas konkreetseid mehi, mitte lihtsalt statistikat, ajal kui vastuhaku ja sõjapõgenike teema läheb meile kõigile eriti hinge.

Marin Mõttus, üleilmse eestluse erivolitustega diplomaatiline esindaja välisministeeriumis muljetas hiljem, et kõik ettekanded olid väga head ning jagas: ,,Mul välis-Eesti tausta peres pole, mu lapsepõlve lood on kadunud vanaisast Vabadussõjas, emast metsavendadele süüa viimas ja sellest, kuidas nad surmahirmus metsas ööbisid, kui NKVD talu puistas. Aga tegelikult on see üks ja seesama tragöödia.“

Kirjanik Elin Toona, Henrik Visnapuu kirjandusauhinna kahekordne laureaat, kes on nüüd Ühendriikidest Eestisse tagasi kolinud, alustas sõnavõttu valguse muutumise mõjust tajule. Kuueaastasena Saunja mõisa märtsipommitamise eest varju läinud laps ,,oli vahepeal kartmise unustanud, sest valgus oli muutunud“. Ta meenutas, mida nägi rannas, kui käes oli lahkumishetk merele. Randa oli jäetud palju uhket mööblit, antiiklampe ja muud ning üksik naine ,,kallistas“ veepiiril suurt kella. Kas ta tegi õige otsuse, et jääda? Hiljem vaid Elin, tema ema ja vanaema ronisid nende põgenikepaadist köisredeli abil Poola kaubalaeva pardale. Saksamaal üritas tulistaja last konkreetselt tabada. Berliinis elasid nad surnuaias... Mälestuspäeva õhtul toimus soe kohtumine kirjaniku ja tema põgenemislugu etendavate noorte näitlejate vahel. Aga sellest järgmises lehenumbris.

20. septembril ilmus Elin Toona sulest Postimehe arvamuslugu ,,Paadipõgenike järglased on osa Eesti tulevikust“. Hetkel on see võrgus saadaval vaid online tellijatele, kuid heal juhul saab seda varsti omast käest, oma käte vahel luguda.

«Suurpõgenemine: trauma, vastupidavus ja kerksus» oli Jaak Rakfeldti minevikku peegeldava ettekande pealkiri. Rakfeldt on sotsiaaltöö professor Southern Connecticuti osariigi ülikoolis New Havenis, abikliiniline professor Yale'i Ülikooli psühhiaatriaosakonnas. Kerksus on uudissõna, vähemalt antud kontekstis. Inglise keeles resiliance ehk see, mida kaasmaalaste organisatsioonid pakkusid emotsionaalselt, arvas kõneleja. Jaagu pere oli 1941. a arreteeritavate nimekirjas, nii ei jäänud nad ootama, kui tuli hetk ,,korraks“ minna... Jaak ise sündis Rootsis, kaks vanemat õde põgenesid vanematega seltskonnas, kus kogeti väga palju traumeerivat. Oli väikese lapse surm, kes asetati lainetesse puhkama, oli üle parda omal soovil lahkunu, lausudes ,,Kindral läheb ujuma“, tuli relvaga meest ohjata, kes ähvardas paadipõhja sõelaks tulistada. Ehk siis kuidas kuidagimoodi algsest traumast (1) jõuda toimetuleku (2) ja lõpuks kerksuse saavutamiseni (3). See oli südamlik ja hingestatud ettekanne. On äraütlemata tore, et ka Tallinna Reaalkooli suur ajalooõpilaste seltskond sai oma koolimajas Jaagu ja ka Kristi Vuht Allpere meenutustest osa. Külaskäik leidis aset konverentsile eelneval nädalal.

Viimasena, teemal «Suur põgenemine ja Välis-Eesti meie õpikutes» astus üles Tallinna Reaalkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Madis Somelar, kes on oma õpilasi juba aastaid suurpõgenemise üritustele suunanud ning tänavu läks kooliga (varsti ka mitmuses ehk koolidega) koostöö veelgi tõhusamaks. Õpetaja seletas, et õnneks on koolidel suur autonoomia riiklike õppekavade rikastamisel. Need võiksid nimelt olla tema sõnul ambitsioonikamad, kuna väga pikalt hetkel suurpõgenemise ja pagulaseestlaste teemal ei ole nõutud peatuda, heal juhul ühe ajalootunni vältel. Ka õpikute läbi võiks seotud materjali enam ja paremini tutvustada, arvab Somelar, ning õpetajaid vastavalt koolitada.

Somelari kolleeg Tallinna Reaalkoolist, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Kell nentis, et ulgu-Eesti kirjandus võiks kindlamalt olla osa suur-Eesti kirjandusest, mida käsitletakse. Näitena tõi ta fakti, et neli kuuest Siuru rühmituse kirjanikust põgenesid. ,,Väärtuslikum osa Eesti kirjandusest läks võõrsile,“ sõnas Kell.

Järgnes paneelvestlus, milles osalesid Riina Solman, Kristi Vuht Allpere, Mari-Ann Kelam, Enn Hallik, Tunne Kelam ja Harry Liivrand.

Riigihalduse minister Riina Solman ütles, et tuleb väliseestlasi tunnustada ja tänada aastatepikkuse töö eest ning suurpõgenemist jätkuvalt meenutada. Kuidas seda mälestuspäeva täpsemalt nimetada, ,,seda peame kokku leppima“.

Kristi Vuht Allpere kasvas üles Torontos, kuid elab juba pikemat aega USAs, Atlantas. Ta meenutas, kuidas tolles ,,nädalalõppude Eesti elus“ oli alati tunda suurt lohutavat ja lõbusat LOOTUST. Tema jaoks ametlik mälestuspäev oleks kui auavaldus ,,eelnevate põlvkondade töö ja lootuse eest, et see ei ununeks Eesti ühiskonnas, et teataks ja meenutataks, et me kunagi olime siin.“

Mari-Ann Kelam sättis lauale raamatute ja brošüüride torni, mida oli hiljuti oma raamatukogus taas avastanud ja imetlenud. ,,Kui jalg oli laevalt maas, siis töö algas kohe, k.a. poliitiline ja ajalooline töö!“ – Rootsis 1950. a. koostatud ja ÜROle üleantud materjal genotsiidist ja inimõiguste rikkumistest Balti riikides, Londonis välja antud dokumentaalne info, 10-osaline ,,Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ – oli vaid imposantse kirjandusemäe tipp, mis samas toimis vabadusvõitluse ja mittetunnustuspoliitika vundamendina. ,,Meil oli vaja oma inimesi ja nende koostööd mõlemal pool. Meil oli vapraid esindajaid siin,“ meenutas ta julgeid vankumatuid.

Meritsi maailma läinud eestlaste lugude sari, milles on kuus köidet, on Tiit Lääne ja konverentsi paneelis osalenud Enn Halliku kogutud põgenike lood, mis said alguse reisist Vancouverisse aastal 2010. ,,Nagu Ukraina sõjapõgenikud tulevad Eestisse... /.../ Maailmas ei ole midagi uut kahjuks.“ Ta pani südamele, et 2010-2018 intervjueeritud 135 inimesest on vaid paarkümmend tänaseks meie seas, et olemasolevate vanema põlvkonna inimeste lugude talletamisega ei ole võimalik päevagi viivitada.

Tunne Kelam juhtis tähelepanu eestvedajate tähtsusele. ,,Eestvedajad nagu Iivi (Zajedova).“ Mõned tema väärt mõttekillud: ,,Kui ei teata, mis on varem meie kaasmaalastega toimunud, (et umbes 10% suutis põgeneda ja 10% küüditati või arreteeriti, ülejäänud kannatas okupatsiooni all), on see ühele väikerahvale väga ohtlik. Me ei saa suhtuda, et kes huvitub, kes mitte. Ainult sellest rääkides teadvustatakse. Meie 30 a tagune taasiseseisvumine on ime, oleme võimatu võimalikuks teinud. Aga kõike on võimalik kaotada.“

Kunstiajaloolane, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu teaduse ja kommunikatsiooni peaspetsialist Harry Liivrand arvab, et kuna ,,kultuur on meie kõige olulisem löögijõud“, võiks toimuda rohkem vastavate, ka väliseestlaste näituste ringlust. Näitena tõi ta fotograaf Karl Hintzeri näituse eestlaste põgenikeelust Saksamaal, mis ka Riiga rändas. Liivrand arvas, et lisaks Puise rannale, Stockholmile, Gotlandile ja teabetahvlile nüüd Tallinna vanalinnas Rootsi-Mihkli kiriku kõrval, võiks põgenemist meenutav mälestusplaat olla ka Tallinna sadamas, kust algas nii paljude raske teekond.

Riina Kindlam, Tallinn

Eestlased Kanadas

TRENDING