Eestist hiiglaslike sularahasummade saatmine Venemaale kümmekond aastat tagasi rajas aluse hilisemale Danske panga skandaalile. Meie maa kinnistas endale just sel ajal kuvandi maksuparadiisist, kus rahakatele pangaklientidele liigseid küsimusi ei esitata.
Pilt: Scanpix
Krimi Majandus
Virkko Lepassalu
05. veebruar 2019
http://www.pealinn.ee/arhiiv/v...
Eestist hiiglaslike sularahasummade saatmine Venemaale kümmekond aastat tagasi rajas aluse hilisemale Danske panga skandaalile. Meie maa kinnistas endale just sel ajal kuvandi maksuparadiisist, kus rahakatele pangaklientidele liigseid küsimusi ei esitata.
2011. a sundis Euroopa Keskpanga ametnikke kukalt sügama küsimus, miks Eestil kui äsja eurole üle läinud riigil on korraga vaja nii palju 500-euroseid, rahvakeeli binladeneid. Kuid toonast rahandusministeeriumi juures tegutsenud rahapesu tõrje valitsuskomisjoni, kus see teema korraks jutuks tuli, jättis imestamine külmaks. Ometi oli 500-eurostel juba siis kuri kuulsus. Suur rahatäht on mugav rahapesijatele ning tehinguteks, mis valgust ei kannata.
2016. a otsustas Euroopa Keskpank, et üleminekuaja järel kaovad 500-eurosed käibelt. Ka Eesti Pank teatas, et lõpetab tänavu 26. jaanuarist uute 500-euroste väljaandmise – vanad kaovad järk-järgult ringlusest.
Isegi Eesti Panga nõukogu kunagine esimees Jaan Männik nendib, et pole 500-eurost kunagi füüsilisel kujul näinud. Mida siis rääkida n-ö tavalistest palgasaajatest. Ometi, paradoksaalsel kombel on tavakodanikule tundmatuid 500-euroseid Eestist läbi liikunud hiiglaslikul hulgal.
10-15 aasta tagused suured sularahavood, kus Venemaalt pärit kapitali siin sularahaks ümber vahetati ja eurodena tagasi saadeti, muutuvad taas päevakajaliseks. Briti investor Bill Browder tahab võtta Danske panga uurimise kõrval ette ka Nordea. Pole sugugi kindel, et nimekiri tema laual ainult Danske ja Nordeaga piirdub. Väidetavalt esines Nordeal muu hulgas puutumus näiteks enam kui 6 mln euro sularahaga, mis ühest Eestist Venemaale siirdunud autost Ivangorodis 2007. a kevadel kinni peeti.
Venemaalt pärit raha sulas väljavõtmises siin kas pangast või mõnest muust finantsasutusest polnud toona mõistagi midagi seadusevastast. Ent nõnda nagu ka Danske panga puhul kerkib peamiselt küsimus: kas see raha pärines legaalsest allikast või näiteks maksupettustest, mis Venemaal tol ajal vähkkasvajana levinud?
Mäletatavasti on Bill Browderi sammud Eesti panganduse Augeiase tallide puhastamisel ajendatud finantsjurist Sergei Magnitski hukkumisest 2009. a Vene eeluurimisvanglas. Magnitski olevat jalgu jäänud Vene riigieelarvest maksuraha välja petvatele ametnikele. Nood kasutasid rahapesuks Danske panga Eesti osakonda jt meie kohalikke finantsasutusi. Tänu Magnitskit hästi tundnud Browderi ponnistustele algatas ka meie prokuratuur mullu suvel lõpuks kriminaalasja. Samuti leidis Danske Taani peakontor siseuurimises, et Danske Eesti kaudu on liikunud üle 200 miljardi euro kahtlast raha, mis pärit paljudest riikidest.
Browder: nüüd nad juba uurivad
"Nordea asub samasuguses olukorras ja me peaksime vaatama, kuhu see raha on läinud," tõmbas Browder 24. jaanuaril Bloombergi vahendusel Danskega paralleeli. Esialgu on ta teatanud Skandinaavia maade võimudele 365 rahapesukahtlusega kontost Nordeas, mille kaudu olevat voolanud 175 miljonit eurot.
Otseselt pole Eesti veel Nordea juurdlusesse kistud. Ent kui meenutada, panid ka Danske laviini liikuma esialgu väikesed numbrid.
Nordea on paistnud silma sularaha pakkumisega n-ö laial rindel. Hiljuti teatas Taani meedia, et Nordea oli aastatel 2012-15 viinud ligi 130 mln eurot sularaha valuutavahetuspunkti, mille juhid olid seoses rahapesuga vangi mõistetud. Väidetavalt olnud juhtunu seotud narkokaubandusega ja mängus olid seegi kord sularahatransiidis ülimenukad 500-eurosed.
Taani juhtumil polnud Venemaaga pistmist. Ent nii Sampol/Danskel, Nordeal kui teistel Eestis tegutsevatel või tegutsenud pankadel on Venemaaga olnud väga tihedad sidemed. Raha liikumine marsruudil Venemaa-Eesti-Venemaa, kus pangaülekande kaudu saabunud summad siin "üles sulatati", moodustavad perioodil 2000-2010 küsitava taustaga rahavoogude liikumise esimese etapi. Tegemist on Danske nõnda-öelda eelmänguga.
Järgmisel, Danske perioodil keskendus omapärase päritoluga raha voog enam mitte pangatähtedele, vaid liikumisega mitteresidentide firmade arvetele. Mõlemat, algset sularahakaubanduse ja hilisemat Danske Eesti perioodi iseloomustab siiski ühine nimetaja: üsna rohkesti liikus Eestist läbi Venemaa riigieelarvest maksudena välja petetud summasid.
"Me alustasime Eesti prokuratuuriga aastaid tagasi ja midagi ei juhtunud," väitis Bill Browder eelmisel teisipäeval rahapesu teemal europarlamendi ees esinedes. "Aga minu arvates on see jõudnud rahvusliku kriisini. Ma tean, et peaminister on kaasatud, ja et on olemas suur motivatsioon midagi ära teha."
Danske panga kahtlase raha liikumise Eestis on riigikogu õiguskomisjon ja Danske enda sisejuurdlus püüdnud läbi valgustada. Esimene ehk suurte sularahasummade ajajärk 10-15 aastat tagasi on tänaseni suhteliselt tume.
"Rahasulatamine" Eestis ei pruukinud alati olla kuritegelik. Juhul, kui Eestis vahetati sulaks legaalset kapitali, võis see olla tingitud banaalsest asjaolust, et rublade vahetamine eurodeks oli Venemaal kallim: seal umbes 5%, meil vaid mõned protsendid.
Kuulsa hüpnotisööri sugulane?
Kui küsida, kes teab toonasest rahavoost Venemaa-Eesti-Venemaa väga palju, siis kindlasti selline värvikas isiksus nagu Elizabeth Jelena von Messing. Varem kandis ta nime Jelena Skorodumova. Nii Peterburi kohalik kui ka ülevenemaaline meedia on tema isikut suurima mõnuga ekspluateerinud, aga mitte glamuuri-, vaid majandus- ja krimirubriikides. Slaavi tüüpi iludus Von Messing hoiab ise meediast kõrvale. Kuigi ta lisab siinkirjutaja lahkelt kontaktide nimekirja sotsiaalvõrgustikus, jääb intervjuupalve mõistagi vastuseta.
Messing-Skorodumova suhtlusringkond hõlmab paljusid Peterburi autoriteete nii all- kui ka pealilmas. Allilm oli temasse hakanud tunnustavalt suhtuma, kui naine keeldus 1990ndate algul vaatamata rängale pressingule katust maksmast. Aga mida rohkem Vene meediast Skorodumova-Messingu kohta lugeda, seda segasemaks kõik muutub.
Kui ainult osagi meedias "valuutakuningannale" inkrimineeritavatest tegudest huvitavat päritolu rahavoogude liigutamisel tõele vastaks, peaks ta juba ammu olema eluks ajaks lukkude ja riivide taha paigutatud. Vaatamata ligi 40 läbiotsimisele, mis õiguskaitseasutused on tema juures aastate jooksul korraldanud, on Von Messing eri riskantsetes ärides toimetanud juba 1990ndate algusest, ja valdavalt puhtalt pääsenud.
Dubleeriva, või praeguse nime Von Messing on Skorodumova endale leidnud suguvõsa ajaloost. Tal on Soome kodakondsus, ehkki nagu ta on sotsiaalvõrgustikus kuulutanud, armastab väga oma kodulinna Peterburi. Samas jääb segaseks, kas tal võib esineda sugulust N Liidu kuulsa selgeltnägija ja hüpnotisööri, näoplaanilt pisut Jüri Järvetit meenutava Volf Messinguga, kes olevat Staliniga hästi läbi saanud ja tollele 1945. a isegi tema surma aja ette ennustanud.
Skorodumova-Messingut iseloomustab üldiselt samasugune salapära. Daam toonitab mõnes üksikus intervjuus, mis ta on andnud, visalt, et kõikides oma tehingutes on ta järginud seadusetähte. Kõik olevat seaduslikult käinud ka Eesti kaudu toimunud rahatransiidis, kus Venemaalt pärit ülekanded mitmetes siinsetes väikefirmades hiiglaslikeks sularahakogusteks muutusid ja siis Venemaale sulas tagasi tassiti.
2011. a kiitis proua Von Messing ajalehele Nasha Versija na Neve enda partnerit Eestis AS Tavidit, suurimat Baltimaade valuuta ja kullamüügi ettevõtet. Tavid olevat hiigelsummade sulaks ümber vahetamisel alati korrektselt toimetanud.
Tõepoolest, Von Messing teadis, millest räägib: Eesti õiguskaitsjatel, sealhulgas rahapesu andmebürool pole Tavidi suhtes esinenud mingeid pretensioone. Ei olnud siis, ei ole ka praegu. Kahtlastest summadest olevat Tavid võimudele alati teada andnud – ehkki toona liikus sularaha niivõrd suurtes kogustes, sadades miljonites eurodes, et teoreetiliselt võinuks kahtlustada kõiki ja kõike.
2017. a lõpus viibis Von Messing järjekordses eeluurimisvangistuses – seekord ärimees Aleksandr Bulatovi asjas. Peterburi prokuratuur süüdistas Bulatovit, Von Messingi väidetavat abilist üle 60 mln euro "siirdamises" Venemaalt välja, mitteresidentide arvetele. Kas ja kui palju võis liikuda ka mõne Eesti finantsasutuse kaudu, võib esialgu vaid oletada. Aga vaevalt et siingi "vana armastuse" ehk Eestita läbi sai – seda enam, et Danske skandaal polnud siis Eestis veel puhkenud.
Pärast eeluurimisvangistust, detsembris 2017 lubas Von Messing sotsiaalmeedias, et laob seal kogu tõe aastate jooksul temaga aset leidnud sündmustest oma sõpradele tutvumiseks välja. Selles postituses tõi ta ilmekaid ilukirjanduslikke paralleele endast kui jälitatavast loomast. Värvikuse tõttu muudaksid need kadedusest kahvatuks mõnegi elukutselise kirjaniku.
Daam väitis muuhulgas, et on end ja peret kaitsnud "pagunites väljapressijate eest". "Mu hing tahab jagada kõike seda, mis on kuhjunud," teatas ta. Suuremas osas paistab Von Messing oma lubaduse kõik päevavalgele tuua siiski täitmata jätnud. Esialgu.
Messing-Skorodumova kaitsetaktika põhineb endast ohvri kujutamisel. Temalt kui edukalt ja rikkalt ärinaiselt pressivad välja nii allilm kui ka korrumpeerunud õiguskaitsjad. Selles võib leiduda tõemomente. Ühele temalt raha nõudnud allilmategelasele mõistiski kohus paar aastat vabadusekaotust.
Kui meenutada tolle daami sularahatehinguid Eesti finantsasutustega, siis ta on tegutsenud koos ärimees Dmitri Abramkiniga. Too opereeris Eestis Venemaalt pärit raha muutmisel sularahaks kolme ettevõtte, Instmarki, Sevenerti ja Montevalle kaudu. Tegemist oli ühtlasi valuuta- ja kullamüügifirma Tavidi suurklientidega.
Venemaal sularahast huvitatud klientide summad liigutati Bulgaariasse, Abramkini ja Von Messingu pealtnäha tavalisele kaubandusettevõttele Optima Ka. Sealt kanti vahel Eestisse, kus muudeti tavaliselt Tavidi kaudu sulaks ning viidi Venemaale tagasi. Praktiseeriti ka Bulgaariast sularaha tagasi saatmist Venemaale.
Kuivõrd palju inspireeris just Von Messing Tavidit Bulgaarias osakonda avama, võib vaid oletada.
Korrakem siin igaks juhuks veel üle: Eesti õiguskaitsjatel pole Tavidile olnud kunagi mingeid pretensioone.
Põrumine Vene tollis
Märgilise tähendusega altminek Abramkini ja Von Messingi ühises äris leidis siin aset 2007. a ühel lörtsisel kevadpäeval. Siis pidi rahakuller Tallinnast Venemaale vedama 6,5 mln eurot. Eesti piiril läks kõik mõistagi ladusalt. Vene poolel toimunu nõuaks pikka kirjeldust. Lühidalt öeldes märkis kuller Vene tolliametnike ootamatust tähelepanust heidutatuna ühte dokumenti vale summa. Ehkki teises olevat ta näidanud õiget.
Nõnda nagu Von Messing ühes harvadest intervjuudest Vene meediale seletas, olevat tollis varitsuse organiseerinud üks rahavedajatest, et siis hiljem "probleemi lahendamise eest" Abramkinilt ja Von Messingult raha välja pressida. Pool miljonit eurot olevat jäänud asjaajamiste käigus kadunuks. Ülejäänu päästeti välja.
Eesti võimud said juhtunust teada ja algatasid kriminaalmenetluse, arestides Abramkini ja tolle vahele jäänud sularahavedaja Igor Perepetsi kontod, kokku 150 mln krooni ehk 9 mln euro ringis. Politseinikud pidasid toimuvat musta raha pesuks. Pooleteise aastaga olid Von Messing ja Abramkin Venemaalt Bulgaaria ja Eesti kaudu tagasi Venemaale toimetanud suurusjärgus 800 mln euro väärtuses sularaha.
Kriminaalasjast ei saanud Eestis aga asja. Mais 2008 lasti riigiprokuratuuri eestvõttel 150 mln krooni aresti alt vabaks. Ametlikult tõid prokurörid Lavly Perling ja Steven-Hristo Evestus põhjuseks, et Venemaalt ei saada õigusabi taotlustele raha arvatava kriminaalse päritolu kohta vastuseid. Ja et 150 mln krooni kinni hoidmine arestituna võinuks hiljem, kui kuriteokahtlust tõestada ei suudeta, tuua suured kahjutasunõuded.
Möödus vaid mõni nädal raha vabastamisest Eestis, kui Bulgaaria võimud mõlemad tegelased Sofias arreteerisid. Dmitri Abramkin veetis eeluurimisisolaatoris üheksa kuud, Von Messing pool aastat. Bulgaaria võimud suutsid juhtunu seega kohtuni viia, enam-vähem paralleelselt kolleegidega Venemaal. Eestis on raha liikumine sadades miljonites eurodes täiesti seaduslikult toimunud, sest väidetavalt ei saanud seadusesilmad Venemaalt tõendeid raha illegaalse päritolu kohta.
Von Messingile ja Abramkinile mõisteti Bulgaarias 2017. a, pärast viis aastat kestnud kohut kümme aastat vanglat ja lisaks 30 mln dollarit trahvi. Nad kaebasid otsuse edasi. Samas lubati mõlemal asjaosalisel pika kohtuprotsessi ajal Bulgaariast lahkuda – eelkõige seoses Von Messingi halvenenud tervisega.
Praegu seisvat Von Messing tagaotsitavate nimekirjas, ehkki lõplikku kohtuotsust Bulgaariast veel pole.
Augeiase tallide uus latter
"On selgusetu, kas Eesti ametnikud, kes vastutasid rahapesu teematika eest, kohtusid sel teemal Venemaa vastavate ametnikega (Venemaa Keskpank, Venemaa rahapesu andmebüroo, Venemaa Peaprokuratuur) ja kas infovahetuse küsimusi üldse püüti lahendada," kirjutas riigikogu õiguskomisjon hiljuti Eesti rahapesutõrje süsteemi uurimise kokkuvõttes. "Eesti riigiorganite reageerimisvõimetust ja arusaamatut passiivsust kinnitab ka asjaolu, et kui Venemaa peaprokuratuur esitas 06.12.2012 Eestile õigusabipalve ja tõendid Eesti finantssüsteemis väidetavalt toimunud rahapesu kohta, ei algatatud nende materjalide pinnalt isegi kriminaalmenetlust."
Eelviidatud kriminaalasi puudutas Danske panka ja hukkunud finantsjuristi Sergei Magnitski poolt viidatud rahapesu selle panga kaudu. Ometi võiks sedasama resümeerida Eestit varem läbinud suurte sularahatehingute kohta. Jääb arusaamatuks, miks Venemaalt ei saadud infot eelkuritegudest. Peterburi toonases majandusmiilitsas leidus küllaga teavet Abramkiniga seotud maksupettustest. Lisaks bulgaarlastele menetlesid Abramkinit ja Von Messingut Venemaa õiguskaitsjad seoses Ida-Euroopa Finantskorporatsiooniga.
See pank töötas nii, et kõikide sularaha soovivate ärimeeste käest kogutud kapital korjati riiulifirmade arvele. Sealt saadeti tavaliste väliskaubandustehingute sildi all kas Eestisse või Bulgaariasse, vahetati seal sulaks ja jagati pealtnäha täiesti legaalselt, tolles finantskorporatsiooni peakontoris ärimeestele tagasi. Von Messing pääses sellest kriminaalasjast väidetavalt tänu Abramkinile, kes ütlusi muutis. Ilmselt arvestasid Vene õiguskaitsjad ka, et Bulgaariast saab Von Messing karistuse kätte. Nõnda ilmselt lähebki.
Õhku jäävad küsimused: kas Eestist sai Vene suur sularahaautomaat tänu seadusandlust kujundavate poliitikute küündimatusele? Korruptsioonile, sest rahapesualase seadusandluse hägusus teenis ju kellegi huve? Hirmule müütilise "Vene maffia" ees? Või kõige selle tõttu ühekorraga?
Küsimus pole ammu enam labases rahapesus, vaid globaal- ja julgeolekupoliitikas. Kelle mõjuväljas siis Eesti ikkagi asub? Keda saavad liitlased siin usaldada ja keda mitte? Kui palju võib siin üldse leiduda mitmemõttelistesse olukordadesse sattunud anvelteid, kes riigisaladuse lubade saamise mõttes justnagu põhjalikult läbi peaksid olema valgustatud?
Veelgi enam: Browder ähvardab, et kui Nordea uurimist tõsiselt ei võeta, palub ta abi USA võimudelt.
Milline pank on aga Nordea järel järgmine?
Lühiloeng kaotajatele: advokaadi sõnul annab õigusruum segaseid signaale
Andekas finantsadvokaat Maksim Greinoman, kes kaitsnud Eestis tegutsevaid ettevõtteid väga edukalt rahapesusüüdistuste eest, väidab üllatuslikult, et mineviku tehingutesse süvenemine on vajalik. Mida veel rääkida aastate tagustest asjadest – ka praegune õigusruum annab advokaadi arvates segaseid signaale.
Eestis on Greinoman esindanud sularahatehingutega tegelenud ettevõtteid Instmark, Sevenert ja Montevalle ning võidelnud neile tagasi politsei poolt 2007. a arestitud raha.
"Kui ei mõista mineviku vigu, kordab riik neid tulevikus," ütleb Greinoman. "Iga natukese aja tagant on meie advokaadibüroos sarnane kaasus pangatehingute osas. Kuna vahepeal pole õigusruumi parandatud ega järelevalve varasematest vigadest õppinud, peame järgmise kliendiga täpselt samast kohast uuesti peale hakkama."
Advokaat lisab, et "minu hinnangul ka praegune seadusandlus jätab väga palju soovida. See ei tee meie tööd klientide esindamisel või kaitsmisel sugugi lihtsamaks, et õigusruum annab segaseid signaale."
Greinomani väitel on mõnigi kriminaalmenetlus Eestis algatatud liiga kergekäeliselt. Kriminaalmenetluses peaks reeglina eelnema haldusmenetlus rahapesu andmebüroos. Kui aga selle käigus kindlat alust kriminaalmenetluseks ei leita, ei tasuks Greinomani sõnul ehku peale välja minna.
"Kuivõrd rahapesu ja ka teiste majanduskuritegude tõendamine on keeruline, siis riigid, sh Eesti, lähevad kergema vastupanu teed – survestavad turuosalisi loobuma tehingutest, mis on täiesti seaduslikud, kuid mille tegemisega kaasneb tulevikus riigile aru andmine," väidab Greinoman.
Lisaks kaitseb advokaat veendunult sularaha eluõigust: "Olen veendunud, et üksikisikul peab olema õigus arveldada viisil, mis tagab mingigi privaatsuse – riik ei pea teadma, mis kell on keegi hommikul joomatuuri alustanud. Teatud juhtudel on see õigustatud ka äritegevuses – eelkõige turvalisusega seotud valdkondades. Teisisõnu on tegemist laiema privaatsusküsimusega: sularaha kasutamise piiramisega privaatsus kaob. Privaatsust tuleb aga kaitsta nii riigi kui ka kaaskodanike eest."
Maksim Greinomani paneb imestama, et kõik need teemad seoses rahapesuga, millest praegu räägitakse, olid rahvusvahelistes ja ka kohalikes äriringkondades avalikult käsitletavad ka 10 ja 20 aastat tagasi. "Võimalik, et vaid tavainimene ei ole seda teadnud või teadvustanud," ütleb Greinoman. "Olen nõus teie vihjega, et riigi mainekujundus on oluline teema."
Jaan Männik: mina pole 500-eurost elus näinudki
"Ajalooliselt lihtsalt on olnud enne eurot Euroopas käibel sellised suured kupüürid," selgitas Eesti Panga nõukogu esimees 2008-2013 Jaan Männik, miks Euroopa keskpank juba varem kui 2016 ei taibanud selliste rahatähtede ohtlikkust.
"Kui tahad sularaha vedada, siis loomulikult on seda kohvris mugavam teha suurtes pangatähtedes," oli Männiku arvates otsus 500-eurostest loobuda igati mõistetav. "Eriti aktuaalseks on küsimus kahtlasest rahast muidugi läinud seoses Danske panga skandaaliga. Mina ise pole elus üldse näinudki sellist kupüüri."
Ajal, mil Männik oli Eesti Panga nõukogu esimees, mindi üle eurole ja toonases elevuses polnud kellegi mahti mõelda 500-euroste võimalikust ohtlikkusest. "Me loomulikult ei hakanud õiendama ega ütlema, et see kupüür meile ei sobi. Me n-ö neelasime kõik alla, mida meile pakuti. Eesti Pangas, mida otseselt juhtisid president ja asepresidendid, tohutult pingutati, et saaks eurole üle minna. Ma ise olin eurole ülemineku suur toetaja, ehkki nüüd olen pigem skeptiline, sest 2011. aastast pole euroliit nii arenenud, nagu ma tol ajal ootasin."
