Artur Friedrich Roopalu sündis Harjumaal Triigi vallas Triigi külas 4. veebruaril 1925. aastal. Ta õppis Tallinnas kaubanduskoolis, kuid siis jõudis sõda Eestisse ja ta teenis poolteist aastat Saksa sõjaväes – oli väljaõppel Fürstenbergis SD koolis ja idarindel. Saksa sõjaväes valitsenud mentaliteet aga ei sobinud talle ja nii otsustas ta Soome minna, kus astus jaanuaris 1944 vabatahtlikuna armeesse. Ta oli väljaõppel Taavettis ja Jalkalas 200. jalaväerügemendi 3. pataljonis, sai vigastada 17. aprillil toimunud Jalkala laskemoonalao plahvatuses. Artur Roopalu osales 200. jalaväerügemendi koosseisus tõrjelahingutes Viiburi lahel ja Vuoksil. Ta tuli 19. augustil tagasi Eestisse laevaga „Wartheland“, mille pardal oli 1752 Eesti vabatahtlikku ja võitles Tartu rindel Emajõe joonel pealetungiva Punaarmee vastu. Ta arreteeriti punavõimude poolt novembris 1944 ja oli kolm aastat Kolõma vangilaagris Magadani oblastis, siis pääses tagasi kodumaale. Arreteeriti uuesti 6. märtsil 1952, mõisteti 25 aastaks vangistusse ja 5 aastaks asumisele, kuid vabanes pärast Stalini surma Petšora vangilaagrist Komi ANSV-s 1954. aastal. Laagriaastad olid ruineerinud tervise, vitamiinipuudusel kaotas Artur Kolõma vangilaagris nägemise, kuid see taastus tänu sakslasest laagriarstile.
Tagasi Eestisse jõudes ei olnud lubatud Tallinnasse elama asuda ja Artur töötas esialgu maalrina Maardus, seejärel ehitusbrigadirina Tallinnas ning oli šveitser restoranides Szolnok, Kännu Kukk ja Raeköök. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Artur Roopalu kindel, et ühel päeval saab Eesti jälle vabaks. Oma soomepoisiks olemisest ei teinud ta saladust. Kui Eesti oli vabaks saanud ja NATO liikmeks astunud, siis ootas Artur Roopalu seda päeva, mil ka Soome NATO-sse saab, et vajadusel jälle koos ühise vaenlase vastu astuda. Artur Roopalu oli aktiivne osaleja Soomepoiste Pärimusühingu üritustel. Veel selle aasta septembriski suutis ta viimase soomepoisina tõusta Muuksi linnamäele, et panna soomepoiste mälestuspäeval pärg Põhjatähe mälestusmärgi jalamile. 2015. aastal autasustati Artur Roopalu Soome Valge Roosi I klassi medaliga.
Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm ütles oma järelehüüdes, et soomepoisid olid talle suureks innustuseks, kui ta asus 1992. aastal õppima Soome Maakaitsekõrgkoolis ning nüüd tuleb soomepoiste mälestust vääriliselt hoida. Artur Roopalu auks oli üles rivistatud Vahipataljoni auvahtkond ja ta saadeti viimsele teekonnale sõjaväeliste austusavalduste saatel. Artur Roopalu põrm sängitatakse Metsakalmistul soomepoiste rahulasse.
Teadaolevalt elavad kolm soomepoissi veel Kanadas ja üks Rootsis.
Tekst ja fotod: Peep Pillak
Artur Roopalu (keskel) Muuksil