(Kaarel Tigas)
Olukord palkadega on nagu enne revolutsiooni: töötajad enam ei taha (madalaid palku) ja tööandjad ei saa (palku tõsta). Kuidas edasi, mida teha?
«Ma sain küll ehk mõnevõrra suuremat palka, kui nii mõnigi siit piirkonnas, kuid ma tahan, et ma saaks endale lubada rohkem kui 600 euro eest kuus saab lubada» räägib pool aastat tagasi Lõuna-Eesti väikelinnast Soome tööle läinud Kadri. Sarnaselt temaga on toiminud paljud. Uurisime majandusasjatundjatelt, kas Eesti jookseb enne inimestest tühjaks, kui palgad siin oluliselt kerkima hakkavad.
«Ma olen veel suhteliselt noor inimene,» märgib toosama Kadri. 40ndates eluaastates naine elab nüüd Helsingi külje all Espoos ja töötab ühes moslemitele kuuluvas toidukohas kokana. «Ma ei taha kogu ülejäänud elu vireleda selle mõnesajaeurose palga peal, mis ma ka Eestis pitsasid valmistades teenisin. Sest ma ei usu, et rahvuskaaslastest ettevõtjad üleöö oma kasumeid töötajatega palgatõusu näol jagama hakkavad,» lausub Kadri.
Analüütik Maris Lauri möönab, et liialt madal palk ei taga elamiseks vajalikku miinimumi. Viimase viie aastaga on tõusnud eelkõige toidu ja eluasemega seotud kulud, mis on madala sissetulekuga perede eelarve põhiosa.
«Seetõttu väikese sissetulekuga perede reaaltulud on viimastel aastatel väga kõvasti kukkunud, kuigi keskmiselt on reaaltulude langus olnud oluliselt väiksem. Inimesed, kes ei leia sobivat sissetulekut kodukohast, lähevad elama Tallinna või lahkuvad Eestist, eelkõige Soome,» võtab Lauri olukorra kokku.
Madal palk toob lõpu tootmisele
Samuti ühes Eesti väikelinnas elav keskealine Aare teeb nüüd Soomes heakorratööd. Ta puikles pikalt välismaale mineku vastu. «Rääkimata palgast on siin ka selles mõttes parem tööl käia, et tuttavad ei tea päris täpselt, mis tööd sa teed. Kodulinnas vaid mõnesaja euro eest tehases liini taga tööl käia oleks ikka piinlik,» kostab Aare. «Selline palk on mehe narrimine, sellega ei sure ega ela ka ära, peret on loomulikult võimatu ülal pidada.»
Lauri sõnul tuleb tööandjatel aru saada, milline on olukord ja milliseks ta tulevikus kujuneb – madalapalgaliste töötajate leidmine läheb üksnes raskemaks, ja see protsess on päris kiire. Seega tuleb neil tootmine niimoodi ümber korraldada, et nad saavad töötajatele maksta rohkem palka, kuid suure tõenäosusega tuleb tulevikus hakkama saada vähema arvu töötajatega.
«Üksnes väga madalale palgale rõhudes tuleb peagi tootmine lõpetada, sest lihtsalt ei ole töötajaid, kes sellist tööd tegema hakkavad,» on Lauri veendunud. Ettevõtted lihtsalt peavad tootma asju teisiti, kasutama uusi masinaid ja seadmeid, uuemat tehnoloogiat või tootma midagi muud, midagi kallimat, mida on võimalik teha ka kallima tööjõuga. Kui me tahame Soome või Rootsi moodi elada, siis tuleb ka Soome ja Rootsi moodi toota.»
Eesti suguses väikeriigis on väga keeruline võita mastaabiefektist ehk sellest, et suuremas koguses tootmine on odavam. Kümne töötajaga ettevõtted toodavad sama koguse kaupa suurema tõenäosusega suuremate kuludega kui üks saja töötajaga ettevõte. «Kui muud kulud on kõrgemad, siis on palgaks jääv osa väiksem,» resümeerib Lauri.
Hindasime konkurentsipositsiooni valesti
LHV pangas analüütikuna töötav majandusteadlane Heido Vitsur tõdeb, et õigus on nii neil, kes nõuavad kohe ja kiiret palgatõusu, kui ka neil, kes on selle vastu.
«On tõenäoline, et praeguste palkade juures lahkuvad paljud, eeskätt aga noored ja võimekad ka edaspidi Eestist, mis omakorda hakkab avaldama negatiivset mõju meie arengu kiirusele, kuivõrd ettevõtlikest inimestest on alati puudus ning et ettevõtetel muutub kasvuks vajaliku tööjõu leidmine senisest veelgi raskemaks,» ütleb Vitsur.
Samuti halveneb tööjõu edasisel lahkumisel tööjõuliste elanike suhe kogu elanikkonda, mis toob Vitsuri sõnul kaasa kas sotsiaalkulude suurenemise ja koos sellega ettevõtluskeskkonna halvenemise või siis niigi nappide haridus-, tervishoiu jne kulutuste vähenemise ning seeläbi elukeskkonna halvenemise.
«Teisest küljest pole aga Eesti majanduses primaar- ja sekundaarsektori ning teenuste sektori eksportivate valdkondade tase keskeltläbi selline, et seal saaks massiliselt palku mõne aastaga kaks korda tõsta,» nendib Vitsur. «See aga tähendab, et oleme väga ebameeldivas positsioonis, kus vajalik ja võimalik mitte kuidagi kattuda ei taha.»
Vitsur ütleb, et sellise olukorra tekkimise kõige otsesemaks põhjuseks saab pidada seda, et Euroopa Liiduga ühinemise ajal ja ka enne seda hindasime me enda konkurentsipositsiooni Euroopas ja eriti Läänemere piirkonnas valesti.
«Me ei pidanud vajalikuks töötada välja ja rakendada sellist poliitikat, mis oleks võimaldanud meil oma tootlikkust ja seega ka palku kiiremini konkurentsivõimelisemaks muuta. Lootsime, et konvergents toimub iseendast just sellises ulatuses, nagu meil vaja on,» selgitab majandusteadlane.
Viimaseid pärismaalasi näidatakse turistidele
Ka endine majandusõppejõud Andres Arrak tunnistab, et kui mingi imenipiga ei õnnestu palga- ega sotsiaalhoolekande taseme vahet meie naabritega oluliselt kärpida, on Eesti varsti töövõimelisest elanikkonnast tühi ja viimaseid pärismaalasi näidatakse Rocca al Mare vabaõhumuuseumis raha eest turistidele.
«Samas pole üleskutsed korrutada palk Eestis kahega tõsiseltvõetavad,» märgib Arrak. Kuigi Eestis on kindlasti ettevõtjaid, kes seda teha saaksid. Arrak ütleb end teadvat suhteliselt väikseid ettevõtteid, kus omanik veedab suure osa ajast perega kaugel soojal maal. «Ju on selles poes nii hinnad kui ka tööliste palgad valed. Ent kindlasti ei saa selliseid ettevõtteid olla Eestis liialt palju,» nendib ta.
Arraku kinnitusel saab palk kasvada vaid koos ja proportsioonis töö tootlikkusega ehk siis tunnis loodud väärtusega. «Ja siin on meie vahe lähinaabritega veel väga suur,» märgib Arrak. «Raha tuleb juurde ikka millegi tootmisest. Veel parem kui ekspordist. Nagu ka teenuste ekspordist. Kusjuures riigisiseselt üksteisele teenuste osutamine (üksteise üha suurema raha eest kallistamine) süsteemi raha juurde ei tekita. Ning asi ei ole niivõrd tootmises, vaid pigem selle väljamõtlemises, mida toota. Meie toodame enamasti ikka veel mujal väljamõeldud asju.»
Vitsuri sõnul on meie põhiprobleem aga meie kohas väärtusteahelas rahvusvahelisel turul. «Oleme siin domineerivalt lihtsa töö tegijad, see tähendab, me ei tegele eriti palju tootearenduse ega tehnoloogiatega, meilt ei tule uudistoodangut ega toodangut nõudlikule tarbijale, me ei tegele ise müügi ja rahvusvahelise kaupade (kaubavedude) logistikaga. Kuid paraku toodetakse üle kolmveerandi tulust just toote ja tehnoloogia arenduse ja müügi poolel ja see määrab arenenud maade üldise palgataseme, sealhulgas ka bussijuhtide ja abitööliste ja kogu teenindava sektori oma,» lausub Vitsur. «Meil määrab keskmise palgataseme aga lihtsa töö hind meie regioonis.»
Aga mis siis edasi teha? Ootamegi, kuni kõik on lahkunud või kuni Eesti võidab põhjanaabrite kunagise eduloo Nokia sarnase imepärase majandusloto, mis terve majanduse käima tõmbab?
Arraku kinnitusel tuleks fookusesse tuua majandusküsimused ja riigi efektiivsuse tõstmise, et just nimelt Eesti riik jõukaks saaks. Aga see ei saa toimuda ühe sõrmenipsuga. Arraku sõnul aga pole selleks ei arusaamist ega tahtmist.
«Tegelikult meile anti see võimalus rahareformiga 20 aastat tagasi. Kurss 8 krooni ühe Saksa marga kohta hoidis meie palga- ja tootmiskulude taseme pikka aega madalal. Valuutakomiteega fikseeritud rahakurss tõi sisse hulgaliselt välisinvesteeringuid,» räägib Arrak. «Täna peab esiteks tõdema, et me suures osas mängisime oma šansid maha ehk ei kasutanud ajaloolist võimalust. Tänased noored võivad selle eest oma isadele-emadele aitäh öelda. Kõik need hirmkallid luksusautod, tehnikavidinad ja välismaareisid ei pannud alust rahvusvaheliselt konkurentsvõimelisele tootmisele.»
Nüüd aga ei toeta kõrgtehnoloogilist tootmist tänane haridussüsteem. «Igasugused «loogikad» domineerivad ja matemaatika on tabu. Eestil puudub tänase seisuga vähimgi võimalus muutuda nn uue majanduse riigiks. Hääbuv maaelu ja kiratsev väikeettevõtlus jätab tagala tühjaks. Linnriik Tallinn ei ole kindlasti jätkusuutlik,» kinnitab Arrak.
Välismaalt ehk meie peamiste kaubanduspartnerite majanduselt pole eestlastel Arraku hinnangul midagi eriti head oodata. «Loota saab ikka vaid oma talupojamõistusele ja paindlikule reageerimisele. Kiired reformid võiksid anda lootust, et ehk kohaneme uute globaalsete konkurentsitingimustega ja säilitame elu ka väljaspool suuremaid linnu. Ehk ei ole eestlased veel liigsest (saabumata) heaolust ära rikutud ja on säilitanud jätkusuutliku tegutsemistahte,» ütleb ta.
Vitsur toonitab, et otsustajatel on viimane aeg aru saada, et ELis ei nõuta liikmesriikidelt päris ilmaasjata tegusat ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitikat ja selle sidumist sotsiaalpoliitikaga, mis on ainus võimalus inimeste elujärge parandada.
«Samuti peame mõistma, et makromajanduslikust tasakaalust on rahvusele olulisem, kuid suurusjärgu võrra keerulisem, arenguks vajaliku sotsiaalmajandusliku tasakaalu saavutamine,» ütleb Vitsur.
Lauri on optimistlikum. Kuna Eestis jääb lähiaastatel nii elanikkonna vananemise kui ka väljarände tõttu töötajaid kiiresti vähemaks, samas töötajate vajadus kasvab, peavad palgad sellises olukorras hakkama kasvama.
Arrak omakorda sedastab, et niikaua kui palgavahed on väga suured, aga pere tahab kolm korda päevas süüa, jätkub Eesti elanikkonna kahanemine ja vananemine.
«Praegune vaba liikumine (eestlaste suur iseseisvumisjärgne võit) parema elu poole on justkui nii inimõigus kui ka majanduslik paratamatus. Et me lasnamäelaste samasugust õigust omal ajal tunnistada ei tahtnud, on iseasi,» lausub Arrak.
Palk ja SKT
Tänavu esimeses kvartalis maksti statistikaameti andmetel Eestis palkadeks poolteist miljardit eurot, mis moodustas 37,5% SKTst tulude arvestuses. Koos sotsiaalmaksuga üle kahe miljardi eurot ehk täpselt pool SKTst.
«Kujutage nüüd ette, mis juhtuks näiteks palkade kahekordistamisel,» räägib majandusasjatundja Andres Arrak. «Kogu palgakulu võrduks nelja miljardi euroga ehk siis täpselt tänase SKT mahuga. Kiiresti jõuame absurdi. Kusjuures me ei saa seda raha ka lihtsalt juurde trükkida. Iseasi, mis sellest kasu oleks.»
Analüütik Maris Lauri sõnul ei maksa ära unustada, et Soome hinnatase on Eesti omast nii palju kõrgem, et seal on ka palgad selle tõttu kõrgemad. «Kui Eestist pärit inimene elaks Soomes samal viisil kui sealne inimene (s.t omas korteris, tarbiks samu kaupu ja teenuseid), siis oleks tema suhteline heaolu tõenäoliselt üpris samasugune kui Eestiski. Oluline on suhteline heaolu teiste Soomes elavate inimestega võrreldes. Eestist pärit ja Soomes töötavate inimeste rahaline võit tuleneb sellest, et esiteks elatakse Soomes kokkuhoidlikult (mitmekesi ühes korteris, oma toidukotil jmt), teiseks kulutatakse oluline osa teenitust oluliselt odavamas Eestis. Kui neid asjaolusid ei oleks, siis ilmselt ei oldaks ka sealse sissetulekuga rahul,» arvab Lauri.
Palk kerkis
8,5% kerkisid palgad teises kvartalis
5% kahanes samas ettevõtete kasum aastatagusega võrreldes
1% on majanduskasv tänavu esimesel poolaastal
