STOCKHOLM (EE) — Eesti ja Venemaa vahel on kujunenud (eriti viimase ajal) väga keerulised suhted, mille algpõhjuseks on mõistagi Eesti vabanemine Nõukogude Liidu kütkeist enam kui 14 aastat tagasi.
Endine KGB töötaja Gennadi Gudkov kaitseb agaralt Moskva väärastunud seisukohti suhtumises Eestisse jt Balti riikidesse. Foto: internetist
Väike riik on tulnud lühikese taasiseseisvumise aja vältel toime suure saavutusega, omandades NATO ja Euroopa Liidu (EL) täisõigusliku liikme staatuse ning jõudes isegi transatlantiliste organisatsioonide juhtgruppi, mis ei anna Venemaale kuidagi rahu. Kuidas siis saab Moskva oma viha ja põlgust endise vasallriigi vastu demonstreerida?
Hiljuti pidi Eesti välisminister Urmas Paet külastama St. Peterburgi, et osaleda seal EL-i ja Venemaa vahelise koostöö foorumil, kuid Venemaa keeldus talle andmast selleks sissesõidu viisat. Euroopa Komisjoni ja Parlamendi välisasjade komisjon kritiseeris otsekohe teravalt Venemaa kõnealust otsust. Selle teema arendusena pööras raadiojaam „Vabadus“ möödunud nädalal ühes oma saates erilist tähelepanu Eesti-Vene suhetele.
Raadiojaama Moskva büroo toimetaja Vladimir Kara-Murza oli kutsunud stuudiosse riigiduuma julgeolekukomitee liikme ja välisvenelaste esindaja Balti riikides Gennadi Gudkovi.
Endine KGB ohvitser Gudkov kinnitas muuhulgas, et tal on eestlastega üldiselt väga head suhted, kuid Eesti riigi suhtes on tal erinev arvamus. Ta süüdistas Eesti võime apartheidis (!) ja venelaste tagakiusamises. Lisaks sellele taunis Gudkov eestlaste natsisõbralikkust, tuues näiteks Lagedi muuseumis avatud kurikuulsa II maailmasõja võitlejatele püstitatud mälestussamba ning süüdistades Eesti riiki, kes ei võimaldavat venelastel poliitiliselt organiseeruda.
Gudkovile oleks ehk asjakohane meenutada just nüüd, Nürnbergi protsessi 60. aastapäeval, et liitlased panid needsamad natsivormis võidelnud eestlased valvama tribunali päevil natsikurjategijaid.
Samas leidis Gudkov, et viisa andmisest keeldumine välisminister Paetile oli „ergutavaks süstiks“ Eestile, mille viimane pidavat peatselt unustama. Nende väänatud seisukohtade taustal on loomulik, et Gudkovi meelest polnudki 1941. ja 1944. a. tegemist Eesti okupeerimisega; ta nimetas seda küüniliselt „ajalooliselt paratamatuks Venemaa piiride laiendamiseks“.
Soovijatel oli saate ajal võimalik ka stuudiosse helistada. Nii küsiski keegi, kuidas üldse saab mitmete riikide (Baltimaad, osa Poolast ja Bessaraabia) vägivaldset ülevõtmist ja sellega kaasnenud inimsusevastaseid kuritegusid (tapmised, küüditamised jne) mitte nimetada okupatsiooniks?
Saate lõpul kõlas Dudkovilt kummaline puänt: Vene Riigiduumal polevatki Molotov-Ribbentropi salapakti koopiat, samuti ei ole seda „Vabaduse“ raadiol.
Nii oleks ehk Eestil ja teistel Balti riikidel sobiv hetk saata nii Vene parlamendile kui raadiojaamale „Vabadus“ koos okupatsioonist põhjustatud täpsete kahjunõuetega ka kõnealuse kuritegeliku dokumendi koopiad.
