(Algus Eesti Elus # 21, 26. mai 2006)


Kui „Gulag 113“ on tehtud kanadalastele, siis „Sinimägede“ auditooriumiks oleme meie, kodueestlased ning filmi mõistaksid peale meie endi ainult meie lähimad naabrid. Usun, et meie parimadki sõbrad näiteks Prantsusmaal kehitaksid nõutuses õlgu ning paluksid vaatamise järel lisainformatsiooni ja seletamist.

Oleme kangelased, unustame ülekohtu

Mina olen seda meelt, et igasugune sõjafilm peaks olema sõjavastane film. Igasugune militaarpropaganda tundub mulle lapsik ja vastutustundetu, olgu see pealegi rüütatud ülekohtu paljastamise ja ausa kättemaksu loori alla. Enne karistamist-kättemaksu peaks selgitama süüdlased. Ja nüüd küsigem, kes või mis on süüdi meie riiki ja rahvast tabanud tragöödias aastatel 1940–1991? Kui me juhinduksime Lääne õiglusmeelest – et surnuid ei karistata ja iga süü olgu individuaalne – ei leiagi me konkreetset patust. Ausalt öelda, mina näen kogu selles kohutavas kommunismi-natsismiõuduses üksnes fataalset, saatusest määratud kurbmängu, mingit julma ja vääramatut saatanlikku jõudu, mille puhul otsene näpuga näitamine tundub lihtsustamisena või mis veel hullem, õnnetuse ärakasutamisena isiklikul poliitilisel eesmärgil.

Marcus Kolga ei kutsu üles tasuma ebaõiglust, mis tema vanaisale (see on meile, kõigile eestlastele) osaks langes. Enne „Sinimägede“ vaatamist oletasin, et küllap läheb filmis lippude lehvitamiseks ja kuulide täristamiseks — vaadake, meile tehti liiga, kaua me ometi talume seda plekki oma ausal palgel!?

Aimasin poliitilist tellimust ja kartsin selle täitmist, kuna kahjuks ei ole ei siin- ega sealpool mõnikord märgatud, et sõda on lõppenud, haavad ja armid, kuitahes teenimatud ja valusad, jäävad meile igaveseks. Me peame nendega leppima, kui me end jälle vigastada ei soovi. Meie idanaabri jaoks käivad madinad hoogsalt edasi, see on seal kujunenud riiklikuks ideoloogiaks, rahvusidentiteediks, ning meilgi leidub neid, kes on sellest soovunelmast nakatunud.

Mu kahtlused olid asjatud, film on humaanne, lähtub minu meelest just paratamatuse ja möödapääsmatuse kontseptsioonist – ühed sattusid Saksa, teised Nõukogude poolele, naised-neiud jäid kodudesse oma mehi ja armastatuid ootama. Nii juhtus ja kuidagi teisiti kahjuks ei saanudki juhtuda.

EESTIMAA THERMOPYLAI

Sinimägede põrgust on meil varem kirjutanud Voldemar Pinn ja Mart Laar, esimene on seda teinud broshüüris „Rüütliristi kandja major Paul Maitla – Sinimägede sangar. Raamat sõjamehest, kes mõrvati rahu esimesel päeval“ [1997], teine põhjalikus uurimuses „Sinimäed 1944. II Maailmasõja lahingud Kirde-Eestis“ (2006). Pinn on emotsionaalsem, erapoolikum, publitsistlikum ja kirglikum, valgustab piisakest ookeanis ja portreteerib Paul Maitlat, Laar distantseeritum-teaduslikum, kirjeldab ajastut ja ühiskondi, liigub üldiselt üksikule.

Raimo Jõeranna filmis on need mõlemad lähenemised esindatud, need kaks häält vastandatud, neile vastandub veel kolmaski, punapoolele sattunud võitlejate oma. Vastandumine on teatavasti igasuguse dramaturgia alus, ilma vastandumiseta polegi draamateost, ei dokumentaali ega mängufilmi. Perekondlik hääl on tekitatud Paul Maitla (muuseas, koju jõudmata) kirjadest ning sõjamehe tütre Kai Maitla mälestustest, ühiskondlik hääl Saksa poolel võidelnud Kaljo Westi, Harri Renti ja Richard Säägi ning lisaks veel soomepoisi Vello Salo intervjuudest ning Vene poolel osalenud venelase Vladimir Metelitsa intervjuudest ja eestlase Vello Raigo kirjadest.

Nüüd võiks küsida, kas Sinimägede tõrjelahingud olid meie teiseks Vabadussõjaks? Aga seal võitlesid eestlaste kõrval Saksa poolel veel hollandlased, flaamid, rootslased, valloonid, norralased. Ega ometi keegi arva, et nemad seal heitlesid oma kodumaa või Eesti vabaduse nimel? Vello Salo ütleb filmis, et kõiki neid liitis ühine vaenlane. Võideldi vastu, kuid mitte poolt. Ja minu arvates on see äärmiselt täpne määratlus.

Visuaalselt lööv

Üks asi on filmi sõnum, teine selle teostus.

Üldiselt tekstil põhinev „Sinimäed“ on haruldaselt tabava visuaalse ja audiaalse kattega, kuigi mõlemad on tihti dekoratiivsed, vahest koguni varjamatult lavastuslikud. Ei saa ju nõuda, et taustapildiks oleks just seesama lahing just sellel kuupäeval ja kellaajal, mida intervjueeritav parajasti meenutab. Ja kui ohvitser Maitla koju helistab, siis ei arva ilmselt keegi vaatajaist, et needki kaadrid on dokumentaalsed, kuskilt arhiivist pärit. Need on rekonstruktsioon ehk lavastus. Miks niisuguseid võtteid on vaja? Mitte dokumentaalsuse, mitte faktistiku rõhutamiseks, vaid vaatajas elamuste tekitamiseks, mis ongi ühe filmi ülesandeks.

Ei miski iseloomusta sõja kurba paratamatust paremini kui epiloogis toodud võitlejate elulood, kust selgub, mis pärast edasi sai. Hitler otsustas Sinimäed maha jätta ning nüüd võiks esitada küsimuse vapruse ja ohvrite otstarbekuse kohta. Me ei tee seda, sest nii poleks ilus... Eriti julm ja ebaõiglane on tõelise sangari Paul Maitla hukkumine Tshehhi patriootide kättemaksujanu ajel. Õpetagu see meid, kui rumal võib olla soov tasuda.

Õnne ei leidnud keegi, ei võitjad ega kaotajad ja täpselt niisugune ongi selle koleda sõja tulemus meie riigile ja rahvale.




Kommentaar


„Mu kahtlused olid asjatud, film on humaanne, lähtub minu meelest just paratamatuse ja möödapääsmatuse kontseptsioonist — ühed sattusid Saksa, teised Nõukogude poolele, naised neiud jäid kodudesse oma mehi ja armastatuid ootama.“

Osundatud lõik Olev Remsu kirjutisest peaks üllatama paljusid, kes isiklikult veel mäletavad Sinimägede võitluste ja sellele eelnenud aega. Üldiselt ei satutud ühele või teisele poolele. Valdav osa läks vabatahtlikena saksa mundris sõdima — alguses 1941 küüditamiste ja mõrvamiste kättemaksu nimel, hiljem punaarmee sissetungi takistama, lootuses, et lääneliitlased ei lase NL-l Eestit okupeerida.

Ka Laskurkorpusesse ei sattunud keegi. NL-i poolt mobiliseeritud ja orjalaagrisse viidud mehed astusid vabatahtlikult punaarmeesse, kuid mitte selleks, et Euroopast nii suurt osa kui võimalik NL-le võita, veelgi vähem Eestit fashistidest vabastada. Ainus põhjus oli pääseda orjalaagrite näljasurmast ja jõuda tagasi kodumaale.

Sellest kahel poolel sõdimisest räägitakse Eestis pidevalt nii, nagu oleksid eestlased soovinud üksteise vastu võidelda — ühed kommunismi ja teised fashismi ideoloogiast kantuna. Faktidel põhinev ajalugu aga on selline, mida taasiseseisvuse aegsed valitsused pole suutnud — õigemini küll pole pidanud vajalikuks — Euroopas mõistmist leidvalt selgitada, ja siis on parem seda ka mitte ise uskuda.


Harri Kivilo

Märkmed: