Leinatalituse algul toodi sisse korp! Sakala ja Lembitu Maleva lipud. Viimasele järgnes suur hulk skaute ja juhte. Leinateenistuse ajal oli skautide ja korp! Sakala liikmete auvalve kirstu juures.
Vaimuliku osa viis läbi E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul, organistina oli kaastegev dr. Roman Toi. Oma vaimuliku sõnumi rajas õp. Taul ap. Pauluse (1.Kor.15) ja ap. Johannese (Ilm. 21) tekstidele, milles rõhutatakse, et Kristus võitis surma. Paljud olid isiklikult selle ajaloolise sündmuse tunnistajateks. Haud jäi tühjaks. Ap. Johannes arendab Pauluse mõtet edasi, juhtides tähelepanu taevasele Jeruusalemmale. See on ajalugu uues, kõrgemas dimensioonis. Vello Sootsis peegeldub siinse eestluse ajalugu – ta oli ülimalt aktiivne meie organisatsioonides, tegeldes kõigega – poliitikast kuni seenteni, aga hoides ka eesti kultuuripärandit ja pühendades palju tähelepanu noortele. Ta oli ajalooline isik, kellele oleme tänulikud tema töö, pühendumuse ja armastuse eest.
Seejärel laulis Andres Raudsepp soolo dr. Toi orelisaatel.
Vaimulikule talitusele järgnesid järelehüüded. Andres Raudsepp jättis lahkunuga hüvasti korp! Sakala nimel, rõhutades dr. Sootsi põhimõttekindlust, pühendumust, isamaa- ja loodusearmastust ning kindlaksjäämist oma vendlusorganisatsiooni põhimõtetele, väljendades lootust, et dr. Sootsi elutöö jääb kauaks särama meie ühiskonnas.
Eesti Korporatsioonide Liidu nimel esinenud Toomas Heinar ütles, et dr. Soots ei piirdunud mitte ainult korp! Sakalaga, vaid pühendas oma energia kõikide korporatsioonide teenistusse.
Eesti Vabariigi, EV Aupeakonsulaadi ja Eestlaste Kesknõukogu Kanadas nimel avaldas lahkunu lähedastele kaastunnet aupeakonsul Laas Leivat, meenutades oma 14-aastasena toimunud kohtumist Vello Sootsi kodus, kus ta sai üllatava kultuurielamuse osaliseks – Vello oli suur dzhässmuusika austaja ja kogu omanik. Võib-olla just see muusikaharrastus oli tema jõuallikaks nii paljude asjadega tegelemisel?
Oma emotsionaalses järelehüüdes ütles lahkunu abikaasa Pat Burchell, et Vello oli ta armastus ja parim sõber viimased 24 aastat, kes jagas abivalmilt oma elu teadmiste hankimise, looduse, eesti kultuuripärandi ja isamaa-armastuse vahel. Pat Burchell meenutas viimast jõuluõhtut koos abikaasaga kamina ees ja luges lõpuks südamliku lahkumisteemalise poeemi Tolkieni kuulsa triloogia I osast.
Tartu College’i (TC) president em. Elmar Tampõld toonitas oma järelehüüdes, et Vello Sootsile jääb alati koht meie rahvuskultuuri ajaloos, sest ta elab edasi oma töö kaudu. 10 aastat tagasi nimetati V. Soots TC-i presidendiks. Olles kõrgete tiitlite vastu, eelistas ta ise pigem kanda TC nõukogu esimehe nimetust. Talle pakkus hoopis suuremat rahuldust argielu töö rõõm. Vello Sootsi juhtimise ajal toimusid TC-is mitmed muudatused. Ta oskas sobitada TC-i kui majandusliku ettevõtte tegevusse seltskondlikke üritusi ja kultuurielu, kuid tegi palju ka TC-i hoone heaks, selle renoveerimise ja remondi osas. Vello Soots oli alati uutes algatustes tegija, seetõttu on tema kaotus raske tervele meie ühiskonnale, ütles hr. Tampõld; ta ütles lahkunule tänu tema elutöö eest ja avaldas lootust, et see jäädvustub ehk kunagi VEMU-s, mille saamisloole ta nii väga kaasa elas.
Dr. Olev Träss ütles järelehüüde Metsaülikooli, Tartu Instituudi, Tartu Ülikooli fondi ja sihtasutuse nimel. Ta tänas Vellot tema tohutu panuse, aga ka aastakümneid kestnud ühise viljaka töö eest nii Metsaülikooli rajamisel, eestluse säilitamisel kui ka Tartu Ülikooli heaks.
Järgnevalt sai sõna Skautüksuse Lembitu Malev juht Enno Agur, kes ütles, et Lembitu jääb leinama oma kauaaegset juhti, kes liitus skautlusega juba Rootsis. Vello Soots oli otsekui sündinud juhiks, olles tegev ka organisatsiooni Scouts Canada juures. Ta õpetas noortele isamaalisi väärtusi ja loodusearmastust.
Toronto Mükoloogia Seltsi esindaja Richard Aaron tõstis esile Vello Sootsi kõrgelt hinnatud tegevust seltsi juhina ja lektorina.
Lõpuks kogunesid lahkunu kirstu ümber meeskorporatsioonide liikmed, et laulda ühiselt traditsiooniline laul „On vendadest meil lahkund üks siit ilmast“.
Mälestuskoosviibimine toimus Tartu College’i fuajees ja saalis, kus õp. Ants Tooming pidas avapalve.
Teadustaja Andres Raudsepp juhtis osalenute tähelepanu pianist Armas Maiste lahkumisläkitusele Vello Sootsile CD näol, millele on salvestatud kaks osa Bach’i itaalia concerto’st ning Oscar Petersoni ja Duke Wellingtoni loomingut.
Abikaasa Pat luges veel kord ette kirikus kuuldud luuleread. Toronto Ülikooli prof. em. Jüri Daniel kõneles Bibliograafia Klubi nimel ja Olev Träss täiendas oma varasemat järelehüüet. Andrew Tanas nimetas dr. Vello Sootsi mükoloogiaseltsi inspireerijaks. Aino Müllerbeck meenutas esimest kohtumist 1945. a. lahkunu emaga, kes oli koos oma kahe pojaga.
Vello Sootsi vend Ülo meenutas nooruspäevi ja iseloomustas oma venda ehk paremini kui keegi muu.
Mälestuskoosviibimisel selgus, et Vello Soots oli ka spordihuviline – ta mängis jalgpalli eesti poiste meeskonnas ja oli ka Toronto Ülikooli meeskonna hea väravavaht.
Küllap leidub mälestuste varasalves veel palju muudki dr. Vello Sootsi kui meie ühiskonna ehitaja ja eesti rahvusluse edendaja ning hoidja kohta.