Askur Alas, EPL Viimsi poolsaare läänepoolses servas, mere ääres asuvad tohutud nõukogude ajal ehitatud maa-alused kütusemahutid, millest tavakodanikul ei ole aimugi.
Viimsi kütusemahutite näol on tegu kolme 780 meetri pikkuse ja viiemeetrise läbimõõduga tunneliga, mis on tänapäeval kütusefirma Milstrand omanduses.
Keegi peale firma töötajate maa alla ei pääse, ka Päevalehel kulus firmalt nõusoleku saamiseks paar nädalat.
Pärast seda, kui valvur on meie auto numbrimärki kontrollinud ja tõkkepuu avanud, asub meie ekskursioonijuhiks Milstrandi terminali tehniline direktor Madis Tomberg, kes juhatab meid punkri moodi ehitise juurde.
Mobiiltelefonid kästakse minul ja fotograafil vastavalt ohutusnõuetele kohe välja lülitada, käte määrdumast hoidmiseks antakse sõrmikud.
“Võib üsna kindlalt öelda, et Eesti jaoks on tegu täiesti unikaalse ehitisega, mille rajasid 60-ndate lõpus Leningradi metrooehitajad,” ütleb Tomberg, kui laskume metallkasti meenutava iidse tööstusliftiga 35 meetri sügavusele maa alla. Liftis on 70-ndate algust meenutav telefon – see oli aeg, kui mahutid kasutusele võeti.
Ligi 12 korrust allpool väljume liftist ja siseneme ümmargusse tunnelisse, mille läbimõõt, nagu öeldud, on pisut üle viie meetri ja mis meenutab tõepoolest metroošahti.
Ka tunnelit vooderdavad betoonsegmendid peaksid Tombergi sõnul olema samad mis metroosŠahtis.
Oleme umbes 200 meetri pikkuses teenindusgaleriis, mida ääristavad metroole sarnaselt kõiksugu paksud juhtmed, laes on aga mahutitesse viivad kütusetorud ja ventilatsioonisüsteem, mis laseb siia vaid kuiva õhku. Maa-alune temperatuur peaks olema stabiilselt +6 kraadi, mis tagab strateegiliste kütusevarude pikaajaliseks hoidmiseks ülihead tingimused.
Teenindusgaleriist siseneme ühte kolmest tunnelist, mis viivad kütusemahutite juurde. Tunneli ees on silt “Nasosnaja 2” ja ees paks rauduks, mille Tomberg avab. Ent lisaks sellele kaitseb pääsu mahutisse veel kaks sarnast, umbes 20 cm paksust raudust.
Mahuti pääslaruumist kütusetunnelisse saamiseks tuleks raudredelist alla laskuda ja ümmargune kaas maha keerata. Seda me siiski ei tee, sest Tombergi sõnul on mahutid diislikütust täis. Iga mahuti on samamoodi viiemeetrise läbimõõduga ja 780 meetrit pikk, suunaga Viimsi spaa poole – see tähendab, et näiteks staadioni all on sisuliselt kütusepaak.
Pommikindlad hoidlad Turvalisuse pärast siiski muretseda ei tasu, sest hoidlad on ehitatud nii kindlad, et need peaksid pidama vastu koguni aatomirünnakule.
Firma territoorium on ööpäevase valve all ja turvanõuded ranged – võõraid siia ei satu.
Tänapäevasel ajal lisatud tuletõrjesüsteem täidab aga võimaliku ohu korral kogu ruumi kahe minuti jooksul vahuga.
Uuendatud on ka kogu tehnoloogia – pumbad, nende juhtimine, torustik, elektrisüsteemid.
Nõukogude ajal olid mahutid ühendatud Tallinna lahel asuva tankimiskaiga. Torud peaksid Tombergi oletusel praegugi merepõhjas alles olema, kuid mahutitega pole need enam ühendatud. Merel paiknevast, praegugi kõigile näha olevast kaist tangiti Nõukogude merelaevastiku aluseid, mõnedel andmetel koguni allveelaevu.
Igasse hoidlasse mahub 17 000 kuupmeetrit vedelkütust, kogumaht on seega üle 50 000 kuupmeetri.
Tagasi üles jõudes ja ringi vaadates valdab meid vaid üks tunne: nõukogude metrooehitajate usinus on olnud uskumatu.
Viimsi kütusemahutid •• 1969–1972 ehitati Viimsisse maa alla Nõukogude merelaevastiku strateegiliste kütusevarude hoidmiseks kolm 800-meetrist kütusemahutit, kust viisid torud ka lahel asuva tankimiskai juurde.
••1999. aastal võõrandas riik Viimsi kütusebaasi kinnistu koos sellel asuva kütusemahutiga ning Maardu-Viimsi raudtee haruteega 5,36 miljoni krooni eest AS-ile Milstrand.
••Firma sai ka kohustuse investeerida 40 miljonit krooni ja likvideerida 9,6 miljoni krooni eest keskkonnareostus. Müügihind kujunes OÜ Simus Kinnisvara eksperthinnangu põhjal. Kinnisvarabüroo hindas objekti turuväärtuse 69,5 miljonile kroonile, millest maa-aluse kütusemahuti väärtus on 26,25 miljonit krooni; sellest arvati maha investeeringud.
••Finantsauditi osakonna peakontrolöri Ranno Saarmanni aruande kohaselt ei kasutanud riik müügihinna kujundamisel ära potentsiaali riigi tulude suurendamiseks.
http://www.epl.ee/artikkel_309... 