Pean kohe alguses ütlema, et lasksin end ilusasti haneks võtta. Vaatasin raamatu pealkirja, kõrvutasin selle autori nimega ja otsustasin, et seda võib ju lugeda, kuid retsensioon peab vist jääma kellegi teise hooleks ja avaldatama ehk ka pisut teistsuguse ilmega lehes. Kulus mitu peatükki ladusat lugemist, enne kui taipasin, et olin seksi-Katilt toredasti tögada saanud. Kuna olin lugemisega juba algust teinud, seega väljakutse vastu võtnud, siis ei sobinud mängu pooleli jätta, kuigi vahekord oli 1:0 Kati kasuks.
Ei, Katjusha ei ole teps mitte slaavi kaunitar, kel kümne mustanahalisega intiimvahekord. Selline nimi pandi paadimatkale, mille korraldas viis eesti soost mootorpaadi-entusiasti. Aastanumber oli 1972, mis tähendas, et sellise ulja ekspeditsiooni läbiviimiseks oli vaja kaugelt enamat kui viie mehe seikluslusti. Oli tarvis organite heakskiitu. Komsomol ja KGB tuli uimaseks rääkida. Ja et üldse oleks võimalik juttu alustada, tuli ettevõttele anda korralik nõukogulik nimi. Maali ega Mahvaldaga Volgale ja Dneprile ei minda.
Retk pühendati NSVL 50. aastapäevale ja kaasa kutsuti viis muusikut, et vennasvabariikide kangelaslinnades kontserte anda. Nõukogude võimult suudeti välja kaubelda paadid, mootorid, kütus ja taskuraha. Viie klaasplastpaadiga mindi teele, iga paat varustatud kahe 20-hobujõulise mootoriga. Kavatsetud matk oli 10.000 kilomeetrit pikk ning aega oli selleks varutud umbes kuus nädalat. Tegelikkus venitas selle kõva kolme kuu peale. Kümneks neegriks ristisid mehed endid, kui nad komsomoli kõrgema asjamehe ukse taga audientsi ootasid, et oma kavatsetud karutembule punast pitsatit peale saada.
Kuidas kümme valget neegeruljurit oma matka läbi viisid, mida teel üle ja läbi elasid ning millist kõnepruuki kasutasid, selle edastamiseks pole meie kirjandusmaailmas sobivamat skribenti kui ürgnaiselik Kati Murutar. Tema tunneb end nende poissmeeste (ja ajutiste poissmeeste) kambas nii koduselt, et teda võib kahtlustada kogu seltskonna kuuenda paadiga jälitamises. Kõik ülemeelikused, kriitilistes olukordades üksteise ja kõrvaltegelaste kirumised ja ühepäevakallimatega õrnutsemised on edasi antud lopsakas, kuid mitte räiges stiilis. Lausrõvedused esinevad vaid venekeelsetena, millised autor tõlkimata jätab või tõlkes siivsamaks silitab.
Seiklusjutuna serveeritud raamat on siiski pisut enam. Vähemalt väliseestlaste jaoks on selles ka veidike ajalugu, mida me väidetavalt tunneme, kuid õieti siiski ei tunne. Kes meist osanuks seitsmekümnendatel aastatel ette kujutada, kuidas niisugust retke saanuks korda saata. Ja praegugi paneb pead raputama, kui mõelda, milliseid kange ja hoobe selleks pidi liigutama, kuidas näitlema ja millega riskima. Jutu lõppu on paigutatud mitu väärtuslikku lisandit. Kõigepealt sama loo asjalik faktoloogia peategelaste tutvustamisega (nimed ja isikulised andmed), kahe paadimehe logiraamatud, matkast säilinud fotomaterjal (osa hävitas KGB enne, kui matkajate propuskit nägi) ja lõpuks Kalju Kassi reisikirjelduste ametlik versioon, nagu see tollal ilmavalgust nägi. Võib vaid ette kujutada, kuidas raamatus Tiigriks ülendatud Kass seda nüüd oleks kirjeldanud.
Ei ole võimalik lõpetada kambajõmliku kummarduseta autorile (kes muide jäigi juhtima 1:0) ja sellele osale reisiseltskonnast, kes oma materjalid talle kasutada andis.