ÜTS JÄLLE UNÕNÄGO.
Ma unõn käve presidendi roosiaian,
uma silmäga ma tahtsõ perrä kaia,
kuis platsin omma vabadusõ tuuja
ja Eesti riigi esisaisvas luuja.
Trehväs nii,et kõik mis näi,
hingepõhja kripõldama jäi.
President es olõ kidsi,
oll kutsut karvatsid ja sulõlidsi.
Kõik sääl kokko kõlistiva klaasõ
ja mõni miis oll tennü hinnäst naases.
Mõni valgõt jõi ja tõõnõ punast,
ei tiiä,mille iist tää kutsõ lunast.
Mõni kandsõ sääl nõna iin maski,
tõnõ jalan vidi tossõ raskid.
Mitmõl provval sälän ballikleit
ja mõni herr näkk vällä nigu eit.
Sääl oll üts säänegi,kes kõiki vihas,
kui timä ültse pitto minnä tihas?
Es lupa tunnista tää eestläsest matsi,
hoobis neegriga tää lubas tetä latsi.
Kulla,lats,ku meestega ei taha kävvü läbi
võit abis võtta kuiva kuusõkäbi.
Nii mõnigi sai säändse avvutasu,
minkast kellegil es olõ kasu.
Ma läbi unõgi pääst kinni haara:
egän kõnõn valitsus sai kaara.
Ja vana presidentki mühäs:
"Päiv tulõ ümbre risti jakupühäs".
Sääl mõni uman kõnõn nõudsõ viil,
et tulõs kehtestädä kaabukandmis kiild.
Ku sis üles heräni,
ai silmä hirmust peräni
ja mõtli sis ma hummokuni,
jo taa oll üts jälle uni.
Nii olla ummõtõ ei saa
ku Eesti jälki vaba maa.
Mis tiit,ku sääne unõnägo,
taad kaiaki oll väega häbü.