Kui tavaliselt planeeritakse kaugemaid reise pikalt ette, siis meil tuli otsus langetada poole päeva jooksul. Meilipostkasti laekus Estraveli soodne pakkumine (põhipilet 550 EUR) luksusliku Emiratesi lennufirmaga peaegu kogu Aasia lõunarannik läbi kammida, otsustada tuli aga juba sama päeva jooksul. Mis seal pikalt mõelda – tuleb see reis ette võtta. Enne teele asumist sai ka kõikides paikades hotellid broneeritud ning kohapealse transpordi kohta infot kogutud. Asusime teele 20.septembril, jalgrattad, foto-videovarustus ja veidi tarbeesemeid reisikottidesse pakituina kaasas. Pagas peab sellisel reisil olema võimalikult kompaktne, et mitte ärritada lennujaama töötajaid põhjendamatult mingeid lisatasusid nõudma.
Esimene lennulõik oli Tallinnast Oslosse, sealt aga juba luksusliku Emiratesi lennukiga Dubaisse. See lennuki luksuslikkus tähendab eelkõige avaraid ja mõnusaid istmeid, head toidu- ja joogivalikut ning tohutut hulka filme, muusikat, mänge jne, mida personaalset suurt teleekraani kasutades nautida saab.
Esimene sihtkoht: Dubai, AÜE
Juba Dubai lennujaamas paistis riigi võimsus igati välja. Suured ja uhked maitsekalt kaunistatud saalid, kiire ja korrektne teenindus, esinduslikud kauplused. Kui lennujaama hoonest välja pääsesime lõi kesköötunnist hoolimata meile vastu selline kuumapahvakas nagu saunas leili visates. Tõeliselt kuuma ilma kogesime 3 järgneva päeva vältel. Termomeeter näitas päeval 42 soojakraadi, mis tohutu niiskuse tõttu oli päris raskesti talutav. Ka merevesi oli 35 kraadi ringis. Kuna me linnaga tutvudes juba esimesel päeval jalgrattaga 54 km läbisime, siis kahepeale kulus vett 10 liitri jagu, et mitte veevaeguse käes kokku kukkuda. Kuigi kohati on Dubais isegi jalgrattateid rajatud, on see linn siiski ratturite ja jalakäijate suhtes väga ebasõbralik. Autoliiklus on kiire ja agressiivne, ei näinud kordagi, et „sebra“ ees mõni auto oleks jalakäijale teed andnud – ikka tuli nii jalakäijatel kui ka vähestel ratturitel pikalt oodata, kuni tekib autoderivis mõni pisem auk, et siis eluga riskides üle tänava rutata. Rattureid häirivad ristmikel ka kõrged äärekivid, mis teevad kõnniteedel sõitmise väga ebamugavaks. Jalakäijate suhtes ülimat hoolimatust näidatakse üles ka sel moel, et paljude ehitusobjektide puhul oli kõnnitee suletud ja inimesed pidid ilma igasuguste turvameetmeteta kihutavate autode vahel sõiduteel seiklema.
Aga asume siiski olulisema juurde. Maailma ühe rikkama riigi linnapilt kinnitab seda jõukust igati. Sellist pilvelõhkujate kaskaadi ei näe kusagil mujal, lisaks veel maailma kõrgeim hoone. Uhkesti on lahendatud ühistransport. Rongid liiguvad teede kohal „teisel korrusel“, bussiootepaviljonides on konditsioneerid, taksoteenus on üsna mõistliku hinnaga. Muidugi on ka palju uhkeid autosid, bensiiniliitri hind vaid 38 eurosenti. Ilmselt on seda raha nii palju, et tehakse ka absurdseina tunduvaid asju. Nii on merre rajatud palmisaar ja käsil on veel 2 uut sarnast rajatist. Saarte ehitus on mastaapne. Ei kujuta ettegi, kui palju autokoormaid kive ja pinnast tuleb selleks merre toimetada! Maapinnalt vaadates need rajatised kuigi efektsed ei ole, aga kõrgelt õhust on pilt muidugi uskumatult võimas.
Ei me piirdunud vaid linna külastusega. Üsna mõistliku hinnaga pakuti seiklusretke kõrbesse. Väga muljetavaldav oli maasturiralli liivadüünidel, sellele järgnes kaamelisõit, päikeseloojangu nautimine ja stiilne õhtusöök koos tantsuprogrammiga.
Nautisime Dubai külastust, kulud polnud seejuures ülemäära suured. Ega selle kuumaga palju süüa jõuagi, joogivesi on selles kõrberiigis aga kordades odavam kui meil Eestis (!)
Teine sihtkoht: Colombo, Sri Lanka
Öisel lennul saime vaid paar tundi tukastada. Nii olime päikesetõusu ajal Sri Lankale jõudes päris väsinud. Ekspressbuss viis meid kiiresti Colombo kesklinna bussijaama (30 km sõitu, pilet 60 eurosenti). Algul kiirteel sõites oli kõik kena, linna jõudes sattusime tõelise lõunamaise segaduse ja liikluskaose keskele. Panime oma rattad kokku ja asusime oma hotelli poole teele. Hommikuse tipptunni liiklusmöllus oli see sõit päris hirmus, aga kunagised India ja Vietnami kogemused tulid kasuks.Tunnikese pärast olime juba eeslinnas oma hotellis. Sel päeval vaatlesimegi peamiselt kohalike inimeste elu, mis on Dubaiga võrreldes erinev nagu öö ja päev. Eks on ju Sri Lanka üks selle kandi vaesemaid riike. Mõnus oli aega veeta mererannas, kus käis väga vilgas elu. Küll tehti seal sporti ja äri, oli viisakaid maju ja suisa slummisid.
Teisel päeval sõitsime rongiga 60 km linnast välja, et maaelu ja loodust lähemalt näha. Rongisõit kestis poolteist tundi, pileti hind oli 30 eurosenti. Huvitav, kuidas selliste hindadega süsteemi töös hoitakse, meil siin Eestis on vaja ju alatasa hindu tõsta!
Rongisõidu sihtjaama Aluthgama ümbruses sõitsime rattaga väikestel külateedel, mis tõi meie ette sootuks erinevaid pilte, kui suure maantee või raudtee äärest nähtud. Külad polnud sugugi nii vaesed, kui aastaid tagasi Indias või Nepaalis nähtud. Tee ääres oli mitu ilusat templit, kuhu lahkesti sisse kutsuti ja pärast päris suurt annetust nõuti. Andsime südametunnistuse järgi.
Kuna sel aastaajal on kogu Aasia lõunaosas vihmaperiood, siis tähendas see seda, et hommikupoolikud olid ilusad, pealelõunal tuli hoovihm, mis võis ka veidi kauemaks tilkuma jääda. Niiviisi sõitsime peale küladevahelist retke veel paarkümmend kilomeetrit „kodu“ poole, et Kalutarast kui suuremast raudteejaamast rongiga hotelli sõita. Suur oli meie üllatus, kui viimane rong oli juba kell 17 läinud. Päevasel ajal oli ju ometi väga tihe rongiliiklus olnud. Oma hotelli juurde saamiseks pidime leidma muu transpordi. Muidu nii odavad tuk-tukid hakkasid hingehinda nõudma. Õnneks leidsime porisest ja ääretult segasest bussijamast ühe Colombosse sõitva minibussi, mis meid 10 korda odavamalt kohale viis. Oli olnud põnev päev!
Ühel päeval sõitsime lähemal asuvates rannikukülades ringi. Oli päris vaeseid ja veidi rikkamaid külasid. Inimesed olid enamasti rõõmsad ja lahked, paarist kohast tulime aga veidi kiiremini tulema, sest olukord ei tundunud väga turvaline. Looduslikult on rannik siiski ilus ja saime palju häid pilte nii loodusest kui ka inimestest.
Sri Lanka viimasel päeval üritasime 40 km kuni lennujaamani ratastel läbida. Googli kaartide järgi läks rannikut mööda ilus tee, paraku ei vastanud Googli kaart tegelikkusele – kaardil olevat silda polevat sel laial jõel kunagi olnud. Seiklesime siis veidi Colombo kesklinnas, mis oli suur ja segane kaubandusala väikepoodide ja tänavakaubitsejate osalusel tolmustel ja lagunenud tänavatel. Aga kuna pikk reis oli veel ees, siis ostlemine polnud meil päevakorras. Nii võtsime peagi logiseva ja heitgaase välja pahviva bussiga suuna lennujaama poole. Ja hea oli, et varakult teele asusime. Seda 30 km läbis buss üle 2 tunni, sest teed olid pidevais ummikuis. Aga kõik laabus hästi ja hilisõhtul olime juba uues riigis.
Kolmas sihtkoht: Hulhumale, Maldiivid
Maldiivid on teadaolevalt maailma üks kauneimaid ja kalleimaid reisisihtkohti. Maldiivid koosnevad 26 atollil asuvast 1192 saarest, millest umbes 200 on asustatud. Maldiivi saarestik ulatub 850 km pikkuselt põhjast lõunasse. Meie lendasime riigi pealinna Malesse, majutuse leidsime mõnusal naabersaarel Hulhumalel. Male asub väikesel saarel, millele paarikümne minutiga rattaga ringi peale võib teha. Saar on tihedasti täis ehitatud ja tänavadki on väga kitsad, sest ruumi lihtsalt pole. Hea on, et me oma hotelli Malesse ei broneerinud. Poleks seal majade vahel lärmi ja heitgaaside keskkonnas palju midagi teha olnud. Ümber saare on vaid sadamad ja vaid üks kivine ujumiskoht. Rahulikul naabersaarel Hulhumalel oli meil palju mõnusam rattaga ringi sõita, seal oli mitu ilusat randa ja piisavalt toidukohtasid. Elanikkond koosneb seal moslemitest ja nii alkohol kui ka sealiha on seadusega keelatud (nii nagu ka bikiinides rannas viibimine).
Maldiivide saared asuvad meres atollide kaupa laial territooriumil. Nii kasutatakse atolli piires liikumiseks enamasti praame ja kiirkaatreid, teistele atollidele jõudmiseks aga vesilennukeid. Kaugematel saartel on palju võrratuid randasid ja sukeldumispaiku. Sageli pole saarel olemaski midagi muud, kui vaid hotell ja rand – ei teid, kauplusi, eraldi restorane, koole jne. Sellistes kohtades puhkamine on hirmkalliks blufitud. Kui kasutada kohalike inimeste tarbeks loodud teenuseid, siis on kõik hirmodav (pooletunnine praamisõit 35 eurosenti, lõuna kahele 3 eurot, bensiiniliiter 90 eurosenti). Kui aga lasta end väikese kaatriga tunniks ajaks merele viia, küsiti 55 dollarit inimese kohta (20 inimest korraga, seega 1100 dollarit teenistust tunnis!).
Eks need kohalikud teenindajad ole ka ära hellitatud. Nii läksime oma hotelli kaudu poolepäevasele laevasõidule. Lubatud 3 saare asemel viidi ühele, snurgeldamiskoht oli seal hea, aga lubatud delfiinivaatlus jäi jälle ära. Samas polnud reisi korraldaja mingi juhul nõus hinda alandama, kuigi pool programmist puudu jäi. Nii see äri seal käib!
Siiski võime tõdeda, et saime ikkagi odavalt imelistel Maldiividel ära käia, mitmeid kauneid randu nautida ja sealset elu näha. Puhkus mõnel üksikul saarel oleks võib olla koguni 10 korda kallim.
Neljas sihtkoht: Kuala Lumpur, Malaisia
Lend Malaisiasse oli väikese tõrkega. Malest Colombosse sõidutati meid bisnesklassis, sest turismiklasi kohad olid üle müüdud. Sealt edasi lennul oli tehniline probleem. Olime juba stardirajal, aga mootorid ei võtnud kuidagi vajalikke tuure üles ja mõne aja pärast loobuti katsetest. Hea et selline jama õhus olles ei tekkinud. Rahvas kupatati lennukist välja ja jäeti täielikku teadmatusse. Nii me vedelesime lennujaamas kuni hommikuni, kuni meid lõpuks vähemasti ühe uue lennu peale pandi. Hilinesime Kuala Lumpurisse üle poole päeva. Muidugi ei olnud tööl ühtegi lennufirma Sri Lankan Airlines ametnikku, kellega saanuks võimalikust kompensatsioonist rääkida.
Kuala Lumpuris olime 14 aastat tagasi uut aastat vastu võtnud. Nüüd oli taaskohtumine selle maa ja linnaga päris rõõmustav. Areng oli olnud silmanähtav. Isegi tookord väga räpasena tundunud Petalingi tänavast oli saanud üsna viisakas õhtune turg. Sealsed söögikohad, mida eelmisel korral ei julgenudki kasutada, pakkusid nüüd päris korralikku maitsvat toitu. Kuala Lumpuris külastasime võrratut botaanikaaeda, turnisime mäe otsa ja tõusime telemasti vaateplatvormile, käisime korduvalt pildistamas hiljutist maailma kõrgeimat ehitist – Petronase kaksiktorne. Linnaliiklus oli kohati üsna agressiivne, aga siiski talutav. Rattureid linnas peaaegu ei näinudki, välja arvatud ühel autovabal hommikupoolikul, kus üks marsruut linnas oli autoliikluse jaoks suletud ja siis oli küll paarsada ratturit seal ringi sõitmas.
Kuala Lumpur jättis väga positiivse mulje. Paljud endised vaesterajoonid on kadunud, uued ehitised on ilusad, on kerkinud nii uhked kaubanduskeskused, mida ka arenenumates riikides pole kohanud. Samas on hinnatase reeglina vägagi mõistlik. Süüa saab 1-2 euro eest, bensiiniliiter 0,6 eurot, läbi terve öö kestev rongisõit Singapuri magamisvagunis vaid 9,5 EUR. Need numbrid panevad taas mõtlema meie siinsete hindade üle.
JÄTKUB: ..........................
Sept-okt 2014
Uute reisiuudisteni
Rein ja Viivi Lepik
Jalgrattaklubi Vänta Aga
Aasia fotode selgitusi:
Dubai 1 Dubais pilvelõhkujate tänaval
Dubai 2 Ei saa me läbi rattata
Dubai 3 Kõrbes liivaluidetel
Dubai 4 Kogu pagasiga lennujaama poole
Filipiinid 1 Jõhkra olemisega bussid
Filipiinid 2 Manila kesklinna lähistel
Filipiinid 3 Tootmine käib otse tänaval
Filipiinid 4 Õnnelikud Manila elanikud
Filipiinid 5 Ortegase piirkond
Malaisia 1 Kuala Lumpuri uhke linnavaade
Malaisia 2 Rahul ja õnnelikud
Malaisia 3 Petronase kaksiktornide juures
Malaisia 4 Võluaed
Malaisia 5 Botaanikaaia asukad
Maldiivid 1 Tavapilt Maldiividel
Maldiivid 2 Ka see maa on jalgrattal vallutatud
Maldiivid 3 Meie paadiretke sihtkoht
Maldiivid 4 Mõnuhetked
Maldiivid 5 Pealinn Male linnulennult
