Alar Truu
http://www.delfi.ee/news/paeva...
Kirjanik Viivi Luik heidab pilgu lõppevale 2017. aastale. Mis jääb eesriide taha, küsib ta murelikult.
„Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“
Nende, paljust tarvitamisest juba võiduma ja narmendama hakanud ning tänaseks nii turvaliseks muutunud luuletaja Artur Alliksaare ridadega, mis aga oma ilmumise hetkel laiendasid tudengite teadvust ja ärritasid sovetiaja ametimehi, juhatangi sisse ekskursiooni 2017. aastasse.
Aastaarv 2017 sunnib meid aga jalamaid peatuma aastaarvu 1917 juures, kuna tänane päev ja aasta 2017 ei avane ilma kasutajanime ja parooli tundmata. Niisiis, aasta kasutajanimi: Viha@sallivus, parool: vale.
Mõlemad on tegelikult pärit aastast 1917, kui toimus põhiliselt vihale ja valele toetuv vene revolutsioon, mida paradoksaalsel kombel toetas sallivus. Paljud Euroopa mõjukad tegelased nägid Venemaal toimuvat kas läbi kasulootuse või läbi naiivsuse roosade prillide ning jutlustasid nii ühel kui teisel põhjusel sallivust. Paratamatult kujundasid nad sel viisil rahvaste hoiakuid ja suhtumisi, panid alguse ohvri ja süüdlase pea peale pööratud suhtele, mis täna, sada aastat hiljem, aastal 2017 määrab juba peaaegu kõike, mis toimub ja mis on formuleeritud mõisteks tõejärgne maailm.
„Islamiriik on tõenäoliselt maailma ajaloo kõige võikam terrorirežiim üldse. Selle liikumise levikule on väga palju kaasa aidanud Euroopa äärmussallivuslaste liikumine, kes on teinud süüdlasest ohvri ja ohvrist süüdlase...
Äärmussallivuslik ideoloogia, mis on vägivallajutlustamist õigustanud islamofoobiaga sildistades, kapitalismi kahjulikkust jutlustades ja rassismis süüdistades, on Islamiriigi edus üks otseseid süüdlasi ja kaasosalisi.“
Kui Peeter Espak oleks elanud aastal 1917, oleks ta umbes samade sõnadega võinud iseloomustada enamlaste riiki ja punast terrorit.
Kuid tagasi aastasse 2017!