Vikerkaar/Blogi
Siin saadaval vaid suurema mõttekäigu algus : http://www.vikerkaar.ee/archiv...
Pandeemiamõtted I. Eriolukorrast
Märts, 2020
Maarja Kangro, Hasso Krull, Jüri Lipping, Tõnu Viik
HASSO KRULL
LOODUSE KROON

Möödunud sajandi keskel levis siinmail lendlause, et inimene olevat looduse kroon. Eestis mäletatakse seda veel tänapäevalgi, Jaan Pehk on isegi loonud iroonilise laulu, kus leiduvad näiteks read „jänesel on pikad kõrvad / nende eest ta ära mõrvan“. Algselt oli see lause muidugi ideoloogiliselt laetud loosung, mis kuulutas teaduse ja tehnika progressi ja samastas selle kehtiva riigivõimuga.

Nüüd on viimaks siiski selgunud, et see väide oli ekslik. Tõeline looduse kroon on hoopis üks viirus, mis kannabki „krooni“ nime (vrd ladina corona). See kroon on ka ise loodusest tulnud, samuti nagu inimene, aga kindlasti mitte ilma tehnilise progressi abita. Viiruste hulga kasv on ilmselge tagasilöök, mille on põhjustanud ulatuslikud keskkonnakahjustused, kuues väljasuremislaine ja üleilmne soojenemine. Õigupoolest on see üks neist modernsuse kõrvalnähtudest, mis 21. sajandil võimsalt esile tõusevad. Teatava aja möödudes muutuvad need „kõrvalnähud“ ilmselt modernsuse peamiseks saavutuseks, mille kõrval kõik muu pole enam mainimisväärne.

Viiruse tulekus pole seega midagi üllatavat. Modernsus oli küsimus, kõrvalnähud on vastus. Samalaadseid vastuseid tuleb veel, koroona pole kindlasti kõige hullem. Üllatav on vahest ainult paanika, mille nakatumisoht suudab tekitada. Isegi poliitikud on sellest haaratud. Needsamad inimesed, kelle näol ei liigu ükski lihas, kuuldes maailmamere saastumisest, elurikkuse kadumisest, pooluste sulamisest või metsade põlemisest, on äkitselt valmis tunnistama majanduslanguse paratamatust. Kuhu teie taskuarvuti jäi? Muidugi, taskuarvutit kasutatakse nüüd „pandeemia eksponentsiaalse leviku“ kuulutamiseks. Ometi valitses alles hiljuti seisukoht, et meie ei loobu millestki. Majanduskasv oli nagu kolmas Rooma, mis iialgi ei varise, isegi kui järeltulevad põlved peaksid elama mürgises kõrbes. Mis siis nüüd lahti on? Kas inimeste elu on tõesti kallim kui raha?

Vaevalt küll. Erakorraline olukord on küll kehtestatud meditsiinilistel põhjustel, aga erakorralisus ise kannab samuti teatavaid sümptomeid. Juhmivõitu jäikus, millega seda rakendatakse, näitab hästi, et see, mis nüüd ärkas, polnud mitte inimarmastus – rääkimata sellest, et korraga väärtustataks elu, mida varem eriti ei hinnatud. Pigem luurab siin taga midagi muud: see pole isegi mitte enesealalhoiu soov, vaid erakorralisuse iha, mis kogu ühiskonda läbistab ja silmad särama lööb. Jah, see ongi Carl Schmitti kirjeldatud Ausnahmezustand, mis erutab, puudutab ja tekitab üleva meeleolu, piirangutest hoolimata. „Erand on normaaljuhust huvitavam,“ kirjutas Schmitt oma „Poliitilises teoloogias“. „Normaalsus ei näita midagi, erand aga näitab kõike; vähe sellest, et ta kinnitab reeglit, reegel elabki ainuüksi erandist. Erandis lööb tegeliku elu jõud läbi tardunud mehhaanilise korduse kesta.“ Võiks isegi minna veel kaugemale ja väita, et erakorralisuse iha reedab teatavat sündmuse igatsust, kuskil küdevat tungi elada teisiti, kui me elame praegu, tajuda maailma teisiti, kui me tajume praegu. Midagi ometi toimub. Äkki on see muutus?

Aga ei. Adolf Hitler, kellest Schmitt nii palju pidas, ei loonud õigupoolest midagi uut, vaid kloppis lihtsalt üles hulga vana saasta. Erakorraline olukord võib küll tekitada suveräänsuse efekti, aga ta ei too veel sündmust, mis olemise paigast nihutaks ja mõtlemisele uue suuna annaks. Ometi on see sündmus ainus horisont, mida tasub silmas pidada. Erakorraline olukord kehtestatakse; sündmus tuleb ise, ilma midagi küsimata. Kui mulle öeldaks, et koroonaviirus on põhjustanud olukorra, kus Eestis lõpetakse lageraie ja põhjavete reostamine, Maailmapank loobub tõepoolest investeerimast fossiilkütustesse ning Putin, Trump ja Bolsonaro löövad käed, et ühiselt ohjeldada üleilmset soojenemist – jah, siis ma hakkasin tõesti uskuma, et midagi on sündimas. Aga sellist sõnumit pole ju tulnud.

Animistliku kosmoloogia järgi on kõigil elusolenditel oma kaitsevaimud. Inimesed söövad taimi ja loomi, kaitsevaimud teavad seda ja saadavad vastuse. Vastuseks on haigused, mis omakorda söövad inimesi. Tavaliselt pole haigusi liiga palju, sest teisi elusolendeid süüakse mõõdukalt. Tänapäeval on asi muidugi teisiti. Inimeste hävitustöö on katastroofiline, see ei paista tundvat mingeid piire. Loomulikult on ka vastused seetõttu ägedamad. Kuid arvestades hävituse ulatust ning tavatut ahnust ja ükskõiksust, millega seda teostatakse, on praegune pandeemia ikkagi väga leebe vastus. „Teil on veel aega mõistus pähe võtta,“ öeldakse kuskil vaikse, vaevu kuuldava häälega. Nii kõneleb uus looduse kroon. Ja kui hästi läheb – aga ei, ma ikkagi ei usu seda –, siis hakkab vana kroon viimaks mõtlema: tõepoolest, äkki võtakski mõistuse pähe? Aga kuidas seda teha?....

Ja siit edasi arutelu jätk VIKERKAARES: http://www.vikerkaar.ee/archiv...

Märkmed: