Viljandis taasavati Vabadussammas tähistamaks Vabadussõjas langenute mälestust. Vabadussammas avati algselt 1926. aastal, kuid see purustati Nõukogude võimu poolt 19. juunil 1941. Sambalt eemaldati pronkskujud ning samba alust üritati lõhkuda lõhkelaengutega. Mälestussammas hävitati lõplikult teise Nõukogude okupatsiooni ajal kevadel 1949. Monumendi asukohta ehitati aastatel 1979–1981 EKP Viljandi rajoonikomitee hoone. Endine parteihoone lammutati 2020. aasta suvel ja Vabadussammas taastati Amandus Adamsoni originaalkujude järgi samba algse asukoha lähedal. Taasloodud pronkskujude autorid on Eesti skulptorid Tiiu Kirsipuu ja Ivan Zubaka. Taastatud vabadussamba avasid president Alar Karis, peaminister Kaja Kallas, kaitseminister Hanno Pevkur, kaitseväe juhataja kindral Martin Herem, Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi ning Viljandi volikogu esimees Helmen Kütt ja Viljandi linnapea Madis Timpson.
Eesti president Alar Karis meenutas oma kõnes Eesti demokraatlikke valikuid. Nii oli ka Vabadussõja raskeil aastail: valiti ka Asutav Kogu, mis vaidluste ja eriarvamuste kiuste asus ehitama vaba riiki ning oldi ühel meelel selles, et ainult vaba Eesti tagab meie keele ja kultuuri, meie kestmise üle aegade.
„Peame seda meeles. Meie kestmine ja edenemine eeldab suuremat vastutust ja väärikust nendelt, kellele on usaldatud rohkem kanda. Vastupidi käitudes määrib see meie riigivõimu mainet meie oma inimeste seas. Õõnestab tasahilju meie riiki, vabadust ja demokraatlikku elukorraldust. Pettumus pettumuse ja nõutus nõutuse järel, nagu kivi kivi haaval võib lõpuks kokku kuhjata midagi, mis tõukab inimesi oma riigist eemale. Mitte oma maast ja rahvast, vaid oma riigist,“ ütles president Alar Karis
Ta selgitas, et just Vabadussõjas langenute mälestussamba avamisel on õige koht seda meelde tuletada – nii Riigikogule, valitsusele, kohalikele omavalitustele kui ka riigipeale endale. „Ärme lase pettumusel kasvada ja riigil triivima minna,“ rõhutas riigipea.
President tõi ära ka Viljandi vabatahtlike pataljoni ülema Ants Kurvitsa kirjelduse noortest vabatahtlikest Vabadussõjas, märkides, et nad võitlesid oma inimõiguste ja vabaduse eest: „Need noorukesed koolipoisid äratasid laialdases massis usku, et meie võitlus ei ole surija viimane meeleheitlik katse, vaid elujõulise rahva väljaastumine oma inimõiguste ja vabaduse eest.“
