Emakeelepäeva pühitseti Torontos pühapäeva, 13. märtsi pärastlõunal Tartu College’i saalis kultuuriprogrammi raames. Esinesid Piret Noorhani, prof Jüri Kivimäe ning ansambel „Jaaniku“. Üritus oli kokku meelitanud kenakese hulga keeleentusiaste.
Väga muljetavaldav oli viis, kuidas üritust alustati. See sündis vähimagi tseremooniata, ainsagi sissejuhatava sõnata. Kui kuulajad olid istet võtnud ja kellaosutid sobivale positsioonile nihkunud, hakkas tagaseinast kostma laulu. Ansambel „Jaaniku“ daamid jalutasid lauldes kahelt saali küljelt sisse, moodustasid publiku ees poolringi ja viisid oma ettekande lõpule. Puhkenud aplaus tervitas mitte ainult esinejaid, vaid ka päevakangelast – eesti keelt, kes oli ürgse regilaulu kujul kohale jõudnud. Ansambel lahkus ja Piret Noorhani võis rahuldustundega kõnepulti asuda.
Piret Noorhani kõne teemaks oli
„Kas siis selle maa keel... Miks me tähistame emakeelepäeva?“ Kursiivi paigutatud tekst, mis kõigile hästi tuttav, pärineb esimese eesti luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sulest. Just tema sünnipäeval, 14. märtsil, hakati 1996. aastal tähistama emakeelepäeva, mille mõtte algatajaks oli Sonda kooliõpetaja ja keelemees Meinhard Laks.
Kõneleja rääkis ka rahvusvahelisest emakeelepäevast, mille eesmärgiks on säilitada ja arendada kaduvaid keeli. Paljud on hävimisohus, nende hulgas enamik soome-ugri keeli. Eesti keele kohta, mida emakeelena räägib 1,1 miljonit inimest, kellest valdav enamus elab Eestis, kus see on riigikeel, võib öelda, et see on riiklikult kaitstud keel.
Veel rõhutas kõneleja keelekodu vajadust – paika, kus inimene end keelekoduselt ja –kindlalt tunda võiks; ja isiklike keeletegude osatähtsust, nagu Kristjan Jaak Petersoni püüe maakeele staatuses olnud eesti keeles väljendada oma poeetilisi, filosoofilisi ja teaduslikke mõtteid.
Kristjan Jaagu luuletused, mis ta elu jooksul kõik avaldamata jäid, leidis käsikirjalistena arhiividest üles just Villem Reiman. Nüüd seisavad need mõlemad meie keele suurmehed Tartus Toomemäel kõrvuti. Tulihingeline rahvuslane Reiman on ütelnud: „Jõed peaksid vastu mäge hakkama jooksma, kui meie armastuses selle vastu, mis meie liha, meie luu, tahaksime maha jääda. Kui mina sind unustan, mu emakeel ja vanemate viis, siis unustagu mu parem käsi iseennast ära.“
Prof Jüri Kivimäe kõneles teemal „Tuntud ja tundmatu Villem Reiman“. Mees, kelle sünnist möödus 9. märtsil 150 aastat, oli kirikuõpetaja, ajaloolane, kultuuriloolane, ajakirjanik, haridustegelane, üks karskusliikumise juhte, poliitik, ideoloog. Uskumatult pikk loetelu inimese puhul, kes lahkus maisest elust 56aastasena.
Reimani juured on Viljandimaal, Suure-Kõpu vallas, suurte metsade vahel. Tema isa oli sügavalt usklik inimene, vennastekoguduse liige, kes nõudis nii endalt kui teistelt askeetlikkust ega sallinud lodevust. Äärmise sihikindluse ja suure töövõime oli Villem Reiman kindlasti pärinud isakodust. 10aastaselt lahkus ta isatalust, et Viljandis kooliharidust saada. Ta parimad õpitulemused olid ajaloos, maateaduses ja ladina keeles. Ta huvitus avalikust elust, õppis tundma Jannseni, Hurda ja Jakobsoni kirjatöid. Sealt edasi liikudes Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi pühendus ta õppimisele, kuid vastasseisu tõttu eestlaste saksastumisele jäi erakuks ega lävinud kaasõpilastega. 21aastaselt astus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda.
Villem Reiman oli üks Eesti Üliõpilaste Seltsi rajajaist, on olnud selle esimees ja võttis osa seltsi suure sini-must-valge lipu pühitsemisest Otepääl. Pärast ülikooli lõpetamist ja prooviaasta sooritamist Jakob Hurda juures Peterburis oli tal raskusi Eestis koha leidmisega. Pärast mitmesuguseid piikidemurdmisi võimudega leidis ta siiski koha Kolga-Jaanis, kuhu jäi püsima elu lõpuni. Seal soetas ta ka pere – esimese eesti haritud perkeonna, kus koduseks keeleks oli eesti keel. Vaatamata nõrgale tervisele tegeles ta pidevalt eestluse küsimustega ja võitles vene õigeusu kui riigikiriku esindajatega, mis tõi talle kaela hulga ebameeldivusi ja isegi kohtuprotsesse. Üha halvenev tervis sundis teda välismaale ravipuhkusele, kuid miski ei aidanud. Suur eesti patrioot suri 12. mail 1917 ja maeti Kolga-Jaani surnuaeda.
Ansambel „Jaaniku“ esines veel kolme regilauluga, mida võib vist täie õigusega nimetada ansambli firmamärgiks (andestatagu mulle see ärilise ilmega väljend). Päevakohane ettekanne võeti vastu väga soojalt.
Lõpuks tutvustas Piret Noorhani raamatut „Villem Reimani ja Jakob Hurda kirjavahetus aastatel 1884-1904“. Selle koostamise taga seisab mittetulundusühing Villem Reimani Kollegium oma 12 liikmega (piibellik arv). Meile tuntuimad neist on õpetaja Ants Tooming (esimees) ja Piret Noorhani. See on loodud Villem Reimani tööde ja vaimse pärandi hoidmiseks ja levitamiseks ning tema vaimsuse tutvustamiseks. Raamatu toimetasid Tarmo Piir ja Siiri Ombler, kujundas Mari Ainso. Raamatu andis välja kirjastus „Ilmamaa“, kelle üks juhtfiguure, Hando Runnel, on samuti kolleegiumi liige.
Ettekandeid jälgiti suure huviga ning jätkati traditsioonilise kohvi ja kringli juures.
