Variust on meie lehe veergudel juba küllaldaselt tutvustatud, seepärast ei peatu ma nende juures hetkel pikemalt. 31. oktoobril tõid nad Toronto Eesti Maja suure saali lavale Olaf Kopvillemi elukäigu lavastusega „Üle vee“. Keemiainsener Olaf Kopvillemit mäletab nii mõnigi meist, kuid Villu nimelist konkurendita kupletisti mäletame kõik. Tema vindilistele viisidele, millede kaudu ta pälvis 1996. a. Eesti Huumoriliidu „Meie Matsi“ preemia, olid Heidi Sarapuu tähelepanelik silm ja osav sulg rajanud õhtu programmi.

Olaf Kopvillem, kes 1. novembril saanuks 77 aastat vanaks, läks poisikesena sõtta, lõpetas Saksamaal Geislingenis eesti gümnaasiumi ja hiljem Kanadas Montrealis ülikooli. Kutsetöö kõrvalt juhatas laulukoore ja ansambleid, toimetas ajalehte ja kirjutas vesteid, kõige meeldejäävamalt aga naerutas rahvast oma võrratute teravmeelsete kupleedega.

Meenub viimane kohtumine Villuga, kus keegi ei naernud. See oli ühel kuumal suvepäeval kuus aastat tagasi Hamiltoni eesti kirikus. Kirik oli puupüsti rahvast täis, lauluvennast pastor Hannes Aasa pidas leinatalitust ja Villul oli kaks kätt risti rinnal. Aga nüüd oli ta äkki tagasi. Tuli nagu Kalevipoeg põrgu väravast Variuse vahendusel. Kas ta just oma lastele õnne tõi, aga sõpradele head tuju ja toredaid mälestusi küll ja kuhjaga.

Peategelaseks ja õhtu keskseks kujuks oli Peeter Kaljumäe, kes kehastas Villut ennast. Talle sekundeeris väärikalt Heli Vahing abikaasa Neldana. Teisteks väiksemate osade täitjateks olid Egon Nuter, Diana Dikson-Soom, Piret Jakobson ja Raivo Mets. Klaveril osales Hain Hõlpus. Ettekande lõpul oli publikul võimalus tutvuda ka nende tegelastega, kelle panus etenduse säras kipub märkamatuks jääma. Koos autor-lavastaja Heidi Sarapuuga ilmusid lavale kostümeerija Annely Pahman ja valgusemeister Raivo Parrik. Ainus, keda polnud võimalik palgest palgesse kohata, oli tantsusammude seadja Kadi Valgma. Aga et ta panus tubli oli, seda tõestasid kujukalt kõik ansambli liikmed, kes tema juhenduste järgi publiku ees sujuvalt hõljusid.

Peetrist kui peasüüdlasest tuleb kõnelda pikemalt. Oli ju tema see, kes aastate eest Villut külastas ja kõik vajalikud materjalid enda valdusse sai, isegi mõned niisugused, mis polnud veel publiku ette jõudnudki. Ta on kodumaal varemgi Villu töödega esinenud, nüüd oli aga kõrgpunkt, kus põrutati mõlema rauaga. On raske, kui mitte võimatu, kujutada ette kedagi teist kehastamas Villut. Samasugune sänikael, sama võime paeluda publikut nii laulu kui klaverimänguga ja — oh püha taevas — isegi sama profiil. See oli Villu ise, kes kogu kava algusest lõpuni läbi viis, Peetri näitlejatalendist ja lauluoskusest võimendust saanud Villu. Võrdselt veenvad ja nauditavad olid nii ta bravuuritsemised (ma tundsin seitset inglisvalsi sammu) kui sentimentaalne resignatsioon (nüüd klaveri najal mul valmind romaan...). Vahvad olid nii duetid kui duellid. Duetti lauldi abikaasa Heli-Neldaga ja tegelikult olid needki vahel duellid (meenutagem vaid suitsetamisest loobumise korraldust). Kaks osavalt sisse põimitud sõnaduelli (braavo, Heidi!) läksid aga ka täpselt kümnesse. Ühes oli partneriks (või siiski vastaseks?) Egon, kes mängis salapärast kullerit raudkardina tagant kusagil Kanada hotellitoas. Teine toimus juba sellesama kardina taga parteilasest klassivennaga, keda kehastas Raivo. Mõlemad mehed lisasid tükile paraja annuse koloriiti.

Heli tõi meie publiku ette toreda Nelda, kuid mitte selle kena tagasihoidliku Nelda, keda nii mõnedki meist tunnevad. Ei, see oli see teine Nelda, see, kellest Villu ikka laulnud on, nime targu mainimata. Siin ma pean väikese selgitava kõrvalhüppe tegema, muidu ei saa keegi mu jutust sotti. Vaadake, Villu huumor kandis omapärast vesimärki: see ei olnud iial tige ega salvav. See oli pigem andekspaluv. Hädavares oli ta oma lugudes harilikult ise ja keda muud sa oma hädades ikka süüdistad kui naist, kelle sa nooruse rumaluses altari ette tirisid. Selle lavaline nüpeldamine oli vajalik, sest nii sai iga mees naerda, kaasa arvatud see, kes tegelikult shokolaadikarbiga tiiru ämma juures ära käis. No vaat seda sünteetilist Neldat tutvustas Heli meie publikule suurepäraselt. Iga kõlbline kuklalask tabas märki ja tööülesannetes Amsterdami siirduval abikaasal võeti nii asjatundliku armastusväärsusega kuuekraest kinni, et lausa imesta. Aga ta oli ka suuteline olema õrn ja romantiline ning esitama sellesama abikaasaga sentimentaalseid duette. Oleks ülekohtune mainimata jätta hulka tumma mängu, mida tal Peetri pikkade helimonoloogide vältel tuli sooritada. Selle mõjuvalt läbi viimine on raskem kui üldiselt arvatakse. Vilunud lavainimesed on sellest hästi teadlikud. Lugegem needsamad sõnad siinkohal kehtivaks mitme teise koha, keda ma pole nimepidi mainida jõudnud.

Diana oli üks neid, kellele polnud antud korralikku võimalust end laval „maksma panna“. Kuid ometi hakkas ta lavaline vilumus silma ja meeldiv lauluhääl kõditas kuulmenahku. On vist tõsi, et ei ole suuri ega väikeseid rolle, on vaid suured ja väikesed näitlejad. Kui tantsuks läks, siis ei saanud keegi pilku Piretilt, kes loopis oma saledaid jäsemeid igas suunas nagu köie otsas rippuv hampelmann. Mul oli vallatu kihk temalt pärast etendust köite olemasolu kohta aru pärida. Sain ikka kuidagi suu peetud, kuid vaimus kuulen, kuidas ta mu heatahtlikule häbematusele hästiteeseldud solvumisega reageerib.

Haini meisterlikku klaverimängu sai selle etenduse vältel nautida suhteliselt vähe, sest Peeter tõrjus ta tihti klaveripingilt välja. Mitte kadedusest, vaid vajadusest esitada asju nii villulikult kui võimalik. Kuid tal tuli nii mõneski revüünumbris või duetis osaleda ning siis saime kuulda, kes suure pilli tegelik peremees on.
Üldpilt kogu etendusest oli nostalgiliselt meeldiv ja meeldejääv. Kuigi oli vaid kaks peaosalist ja rida statiste, ei olnud märgata staarilisust, vaid võisime nautida head ansamblimängu.

Oh, ja see Heidi, see Heidi, kes käis nii enne kui pärast etendust süütu näoga ringi, nagu ei puutuks kogu asi üldse temasse. Et tema oli puu otsas, kui pauk käis. Aga kui uurima hakkad, selgub, et tema oli see, kes püssirohu muretses ja mõlemad rauad korralikult ära laadis. Ja ta süütust silmavaatest jõudsin ma kahe etenduse vahel paar südantkosutavat kelmipilku siiski kinni püüda. Tuleb välja, et ta on kogu selle masinavärgi vedru originaalne üleskeeraja ning taoliste tekstide eest on talle korduvalt auhindu antud. Kaldun arvama, et teenitult.

Tuleks ikka natuke riielda ka, muidu ei anna arvustaja vurhvi välja. Teate, igasuguseid riivatusi ei tohiks ikka näitlejatele suhu panna. Et mees tuleb lavale ja kuulutab, et „nagu Eerik Purje ütles“. Ma ei mäletagi enam, millisest ütlemisest juttu oli, kuid kaks kolmandikku publikust koogutas kaelu ja kõhistas naeru. Kas te seda võimalust ei arvestanud, et selsamal Eerik Purjel on seitungiga head sidemed? Et ta lajatab teile järgmisel päeval nii, et taevast öeldakse — „davolno“. Teinekord uurige enne välja, kes arvustaja on, siis teate, keda tohib tsiteerida ja keda mitte.

Niisiis, head sõbrad, nii vanad kui värskeltleitud, minge ilusasti koju tagasi, parandage meelt ja talitsege keelt, kuid ärge unustage tagasi tulla. Ootajaid on peale minu veel mitu ja kõik on teie endi süü. Aitäh meeldiva külakosti eest!

Märkmed: