Ajal kui enamikku välismaalasi paneb Venemaal toimuv pead vangutama ja hirmugi tundma, avaldas Harvardi majandusprofessor, aastail 1991–1997 Vene valitsust nõustanud Andrei Shleifer koos politoloog Daniel Treismanniga raporti pealkirjaga “Normaalne maa”.

Mehed ei kujuta me suurt idanaabrit vagura ja stabiilse tallekesena ega väida, et tema kõrval on kerge elada. Aga emotsioonivabama hindamisskaala, kui tavatsetakse Venemaa puhul kasutada Eestis (ja üldse lääne meedias), pakub nende raport küll.

Laialt levinud uskumus on see, et Venemaal valitseb seninägematu ebavõrdsus ning oligarhid on privatiseerimise käigus riigi paljaks röövinud. Ebavõrdsust on Venemaal pärast N Liidu lagunemist tõesti lisandunud, aga …

Vene statistikaameti järgi oli riigi Gini indeks 1991. aastal 0,26 ja 1994. aastal 0,41 (0 tähendaks absoluutset võrdsust, 1 suurimat võimalikku ebavõrdsust). Hiljem on indeks 0,4 kanti püsima jäänud. Maailmapanga hinnangul on Venemaa Gini indeks 0,48–0,50 kandis. Kui uskuda Vene statistikaametit, on seal ebavõrdsust sama palju kui USA-s. Kui uskuda Maailmapanga oma, siis sama palju kui Malaisias ja Filipiinidel, kuid vähem kui Hongkongis, Mehhikos ja Brasiilias. Mis huvitavaim – selgub, et ebavõrdsus tõusis praegusele tasemele juba privatiseerimiseelsetel aastatel, mitte pärast seda.


Sama huvitav on see, et nende Vene ettevõtete varad, mille oligarhid (Hodorkovski ja teised) 1990. aastate keskel endale krabasid, on pärast ärastamist tublisti kasvanud. Näiteks Yukose bilansis oli 1996. aastal 4,7 miljardit dollari eest varasid, 2001. aastal 11,4 miljardit dollarit. Riigifirma Aerofloti bilanss on samal ajal kahanenud ning samuti riigi käes oleva Gazpromi endisi juhte süüdistatakse suuremahulises varade kantimises.
Tohutute varanduste kuulumine kitsale oligarhide ringile tekitab muidugi kadedust, kuigi tegelikult pole oligarhide süsteemis midagi erakordset – mõelge Berlusconile Itaalias, Wallenbergidele Rootsis, chaebol’idele Lõuna-Koreas jne. Kui Putin uut ümberjagamist ei korralda, saavad ka Vene oligarhidest ajapikku siledad tsiviliseeritud rahamehed.

Ameeriklaste raportis on muide märgitud ka Tallinna – viidatakse 2000. aastal küsitlusele, mille järgi 41% tallinlastest oli eelnenud aastal sattunud kuriteo ohvriks. Moskvas oli see 26%, Prahas 34% ning Rio de Janeiros 44%.

Ei mina oma jutuga ega Shleifer ja Treismann oma raportiga taha Venemaad idealiseerida, vaid viidata, et Venemaa areneb samamoodi nagu sarnase sissetulekutega riigid üle maailma (Türgi, Brasiilia, Indoneesia jpt) – aeg-ajalt rikutakse demokraatia põhimõtteid, vahetevahel satutakse finantskriisi jne.

Vene ekspeaministri Tšernomõrdini suust pärinev “tahtsime parimat, aga läks nagu alati” on ju ka universaalne, mitte ainult Venemaal kasutamiseks sobiv lause.

Märkmed: