Selliseid rändajaid nagu need tüdrukud, kes praegu Kuusnõmme poolsaare tipus seisavad — kintsud paljad ja seljakotid kukil —, võib ehk mõnikord kuumal suvepäeval kohata, aga mitte nüüd, esimeste tormide sünniajal.
Vilsandi poole kiikavad naised on pärit Kuressaare tantsurühmast Ritsikas ning nende eesmärk on uue hooaja algul endile üks iselaadne kogemus hankida: astuda Saaremaalt otse Vilsandile.
Vilsandile ei ole võimalik seilata mugava kruiisilaevaga ega saa sinna vurada ka sõiduautoga mööda laia teetammi nagu näiteks Muhust Saaremaale. Vilsandi on tänapäevani muust maailmast eraldatud ja jääb oma külalisele meelde kõigepealt sellega, et ta sunnib endasse süvenema.
Vaid madala süvisega mootorpaadid või jahid võivad ränduri sihtpunkti viia — muidugi juhul, kui sul on hea õnn ja pisut lisaraha.
Ritsikatelgi on paadimehega kokkulepe olemas, aga Vilsandisse jõuda plaanitakse kõigepealt siiski omal jõul — mööda Käkirahu, Käkimaad, Kalarahu ja Noogimaad ning neis kohtades, kus maapind merre ära kaob, lihtsalt läbi vee kahlates.
Üks Ritsikatest, Aira, on kõrgharidusega geoloog, kes on varem töötanud Vilsandi ilmajaamas. Tema peale loodavad naised sel päeval ilmselt kõige rohkem.
Aira hindab esimeste laidude vahel olevat vett, silmitseb halli taevast ja ütleb, et ilmselt tugeva edelatuule tõttu on just sel päeval merepind tavalisest vaksa või paari jagu kõrgem...
"Näete, siit sai muidu läbi kuiva jalaga," seletab ta, kui tantsijate tennistesse ja sokkidesse pakitud varbad esimest korda märjaks saavad.
Salakaval Käkisilm
Õnneks on Vilsandi-rännaku kõige ohtlikum punkt kohe matka algul ja see otsustab päeva saatuse. Selle punkti nimi on Käkisilm. See on looduslik kanal kahe laiu, Käkirahu ja Käkimaa vahel.
Käkisilmas ristub jalgsitee veeteega, sest ka Papissaare sadama ja Vilsandi vahet käiv mootorpaat peab sealt end vajadusel läbi popsutama.
Aira soovitusel tuleb seda veelahet ületades olla äärmiselt tähelepanelik. Üheks suunaviidaks on elektriliini traadid pea kohal — neist ei tohtivat kõrvale kalduda, ja teiseks vastaskaldasse torgatud kepp.
Kui nüüd nii maad kui taevast korraga silmas pidada ja üle laevatee täpselt risti astuda, siis ei tohiks vesi äärmisel juhul vöökohast kõrgemale tõusta. Niisugused on Aira juhtnöörid.
Aga see tõuseb siiski! Tuul on vasakut kätt asuva Kuusnõmme lahe vett täis loopinud ja ainus avaram mulk, kust need merevood paremale jäävasse Kihelkonna lahte edasi pääsevad, on Käkisilm.
Liikuda tuleb mõlemat jalga mööda merepõhja lohistades. Siis on toetuspunkt kindlam kui jalgu teineteise ette tõstes.
Käkisilm on siiski läbitav ka sel päeval ja peagi on Ritsikad, mis sest et rinnuni märjad, teisel pool kallast. Kuigi ees on veel mitu laidu ja hulka merevett, kiljuvad naised vaimustunult, sest linnuriik Vilsandi on neid oma lävepakule lubanud.
Vilsandi oli kunagi rahvarohke saar
Vilsandlaste sissetulekuallikas oli kalapüük, laevandus ja merekaubandus, samuti madalikel ja karidel purunenud laevade päästmine ja laevavarustuse maaletoomine. Vilsandilt sirgus kapteneid, kooliõpetajaid, majandus- ja metsandusteadlasi. Vilsandlane erines ümberkaudsest rannarahvast, sest oli avarama silmaringi ja julgema esinemisega.
XX sajandi esimesel poolel saar õitses. Vilsandil oli üle 30 majapidamise ja ligi 200 elanikku, kuueklassilises koolis õppis paarkümmend last.
Vilsandi ümbruse väikesaartel pesitsevate ja sealt läbi rändavate lindude vastu hakkas esimesena huvi tundma tuletornivaht Artur Toom.
Vilsandi avamerepoolsel küljel paiknevad Vaika saared kuulutati just Toomi pealekäimisel loodusreservaadiks ning see sündis aastal 1910.
1920. aastatel sai noore Eesti Vabariigi üheks prestiizhemaks reisiks tutvumine kõige läänepoolsema saare huviväärsustega. 1921.a. suvel külastas Vilsandit isegi riigivanem Konstantin Päts.
1930. aastatel rajas Artur Toom tuletorni kõrvale merelindude muuseumi ja ehitas valmis turistide kodu.
Ajad muutusid.
1944. aastal põgenes Vilsandilt oma kalapaatidega 94 inimest. Kümme majapidamist jäi täiesti tühjaks. Tuletornivaht ja kroonimata linnukuningas Artur Toom arreteeriti süüdistatuna salakuulamises, ta hukkus vangilaagris 1942.a.
1945.a. piiras nõukogude piirivalve rangelt saarele pääsu.
Vaimuinimeste meka
Praegu talvitub saarel ehk vaid kaks inimest, suvevilsandlasi ja muidu loodushuvilisi käib seal aga rohkesti.
Vilsandi Rahvuspark korraldab igal aastal orhidee- ja kivipäevi ning lubab mõnikord varakevadel, hüljeste poegimisajal õrnu valgeid beebisid teleskoopbinokliga Saaremaa pinnalt nende lesilas Innarahul vaadelda.
Vilsandil on suvekodud kirjanikel Heino Väljal ja Juhan Saarel, dirigendil Venno Laulul, näitlejal ning laulude ja näitemängude kirjutajal Jaan Tättel. Aastaid elas, maalis ja luuletas seal Aleksander Suuman.
Olgu lõpuks lisatud, et Ritsikate päev läks korda. Tugevate jalgadega saare naised marssisid läbi vee ka veel Vilsandi põhjarannikul olevale Vesiloo saarele, mis on eripärane nii oma maastiku kui taimestiku poolest, keetsid pärast kohaliku meteoroloogi juures Kulpri talus endale kuuma teed ning said lõpuks noore paadimehe abiga üle vahuste laineharjade õhtuks suurele saarele tagasi.
