Vahel saab nalja.

Juhan Viiding on küll luuletanud, et "Eestimaal saab alati nalja", aga Torontogi pole naljavaba. Olin kirjutanud ja avaldanud MEIE ELUs vindiga jutu teise osa, kui helises telefon ja meeshääl (ennast tutvustamata) küsis: miks ma arvan, et provintsilehe toimetamine on mandumise märk? Ütlesin, et Väikelinna Romaanis arvab seda Toomas Vint ja kinnitab oma arvamust paljudel lehekülgedel. Hääl oli järjekindel: mida ise sellest arvan?

Arvasin, peale mõningast keerutamist, et provintsiski võimalik head lehte teha, kui olud soodsad ja tegijad piisavalt kõrge lati seadnud.

Hääl vist rahuldust ei saanud ja vastaja, juba kõne viisakalt (?!) lõpetanud, mõistis, et tema ette seati põhimõtteline küsimus: kuidas elad, kui provints on sinus eneses ja sinu ümber?

Ja huvitav! huvitav! kaude tegeleb selle küsimusega jällegi kirjanik Toomas Vint: Suur Isane Kala Akvaariumis. Eesti Raamat, 1985,127 lk, trükiarv 28.000, kujundanud Tõnis Vint.

Raamatut saab lugeda tüüpilise kunstnikuromaanina ja kunstnike belletriseeritud elulood on olnud ja on tänini hea müügiartikkel ja igamehe poolt hoolega loetavad. Taolisi raamatuid on ka eesti kirjanikud letti saatnud (esimesed pähetulevad Salu, Tuvikene, Kross, Nirk jmt.). Nojah. Vint, alati analüüsiv, probleeme globaalselt vaatlev, ei mineta oma nukrat huumorit ja loob ajastikutruu panoraami okupeeritud väikerahva kunstnike rähklemisest-võitlemisest: (võimalikult) autobiograafilise teose ajastulise keskkonna mannetusest, alatusest ja andetusest, arusaamisest ja vastuhakkamisest kuni elu kui lõbustuskoha eitamiseni. Romaani kangelane on piisavalt okkalisel teel oma kunstnikumissiooni tõestamisele. (Vahemärkuse korras: romaani kirjutamise ajal on iseõppijast kunstnik Toomas Vint autoriteedi omandanud ENSV-s, NSVL-is ja välismail - tema töid on eksponeeritud NSVL piiride taga ja - sic! - ametlikult ostetud Lääne-Euroopasse, Ameerikasse ja Jaapanisse.)

Arvatavasti on Vint provintslusest vaba ja ometi! selle vangis."... Leopold kõnnib sooja dushina kallava vihma all, läheb mööda varikatuste varju kogunenud inimestest, tõuseb piki kaldteed parki, kus on jämedad, krobeliste ja muhklike tüvedega iidsed pärnad. Ei, ta ei igatse nende all vihma eest varju leida, ta tahab puude kõrval vihmasajus rõõmustada."

Kas pole ilus? Keelelt, ideelt, mõttelt? "Mulle ei meeldi, kui metsaaluseid reostatakase," deklareerib Vint.

Kellele see meeldib? Aga reostatakse, siin ja seal, häbi- ja autundeta. Meelde tuleb ühe paljutrükitud eesti skribandi joobnud räuskamine: " Poisid, kas paneme nüüd vaimsust kah!": ta oli just ilmutanud teose, kus püüdis patoloogilisest mõrtsukast rahvuse südametunnistust vormida. Eks siis pandi vaimsust ja pannakse, samas laadis, tänini. Ei murra veel üks Leopold, üks Trapeezh, üks Vennet, üks Meinhard, üks Valdes ega üks Vint enesehävitajate marsikäiku. Oh! mustlasi tahaks!

Novellikoguga Kahekesi.Eesti Raamat 1988,143 lk, trükiarv 20.000, kujundanud Tõnis Vint on mul erilaadne suhe ja seda kahes mõttes:- siin avaldatud novellis Sõnum (varem Loomingus ilmunud), saadab kirjanik poliitilisele põgenikule Prantsusmaal, kodeeritud sõnumi - hiljem kavandasime üheskoos selle novellikogu alusel novellivalimiku Sõit, mille Vint suunas otseselt välismaal elavatele rahvuskaaslastele.

Valimiku saatus on kurb: ladusin selle arvutisse, lisasin joone all selgitusi, mida pidasin väliseestlastele vajalikuks, illustreerisin ja otsisin avaldamisvõimalust. Aeg osutus ebasoodsaks, ei leidnud väljaandjat, ei sponsorit, ei arusaamist. Ei, ei, ei - nii kõlasid põhjendusteta vastused igalt poolt. Ühe meie kirjastuse ja tõlkefondi juhtisik võttis endale laiapõhjalise vastutuse: "Mis sa, mees, mõtled? Kes seda lugema hakkab?" Püüdsin vähemalt Toronto eestlaste lugemis- ja kultuurielu kaitsta, aga see jäi kõminaks tühja tünni.

Ja nii see käsikiri istub mu töötoas tegemata tegude kastis. Nojah.Tegelikult on Kahekesi suurepärane raamat. " Novell on korter ühes suures, paljude elanikega majas. Sõidate liftiga üles ja helistate ühe kindla ukse taga. Igas korteris on omad panipaigad,mis sisaldavad silmade eest peidetut, ja keegi ei kavatsegi nende sisu teie ees laiali laotada. Te saate üksnes mõelda: siin hoiavad nad vanu,mittevajalikke asju, siia kogutakse must pesu, siin lõhnavad puhtad linad."

Kogu koosneb 16-st loost, mis põhinevad erinevatest keskkondadest ja erineva hingelaadiga inimeste sisemonoloogidel. Novellid on kirjutatud suure soojuse, sisseelamise ja kaastundega, kunsti- ja elueheduse proov on kõrge. Eks igal omad eelistused, minu lemmikud on lihtsad Jalutuskäik Isaga ja Spinningisti Viimane Suvi.

Ühest asjast veel. Olen seni vaikides mööda läinud ühest teemast Vindi loomingus - mehe ja naise intiimsuhetest. Tegin seda meelega, et võiksin kaheksa raamatu taaslugemisel kinnitada, mida olen teadnud ja mõistnud: Vindi looming ei sunni neid lehti vahele jätma ehk mõtisklema kunsti ja pornograafia vahekordadest. See on osa elust enesest, mis valatud kunstilisse vormi. (Muide, see õnnestub vähestel!)

Lugejale kipub lugu ehk liialt ülistuslik tunduma. Aga mis siis, kirjaniku raamatud on hallil taustal üsnagi silmatorkavad. Vint ise on autori ja tema loomingu suhtes skeptilisem. Romaanis Suur Isane.... kirjutab ta (iseenda 75-ndalt?) juubelilt: "... ta silub üle juuste ja ehmatades tunneb siledat peanahka, siis jõuab pikkamööda temani teadmine, et ta on vana... ...Jõledaid, suuri lõuendeid, tõsi, mõned kohad on andekalt maalitud, aga üldiselt on mulje eemaletõukav...

...Uued lakkamatud käepigistused, aga ikka veel ta ei saa millestki aru...Kuhu jäi orden? Nad pidid talle ordeni andma!"

Kahekesi ilmus 1988. aastal.

Seejärel vaikis kirjanik seitse aastat.

(Järgmisel korral tuleb ots.) AARNE HANS VAHTRA

Märkmed: