Omal ajal kui Jakob Hurt pani käima rahvaluule kogumise, siis kasvas sellest märkimisväärne varandus. Vähe on rahvaid, kellel sellisel määral esivanemate loomingut tallel. Aga üks müra tuli sisse: eestlane armastab luuletada (siin mõttes - välja mõtelda, veidi võltsida) ja kogusse sattus ulatuslikult külarätsepate-kingseppade omaloomingut.

Praegu kogume hoolega elulugusid ja nendega mõnevõrra tutvunud, saab aimu, et luulehuvi (eeltoodud tähenduses) pole kuhugi kadunud. Seepärast olen vindiga jutus Toomas Vindist elulooliste andmete esitamisel väga tagasihoidlik.

Kas annabki teadmine sellest, et kunstnik-kirjanik Vint oli kunagi ENSV ja ka NSVL relvajõudude meister vehklemises, midagi juurde tema loomingu mõistmisele? Aga paar seika küll!

Kuuekümnendatel aastatel rullus üle Eestis käsikirjaliste almanahhide laine, ju see oli protest alalhoidliku kirjastuspoliitika vastu. Julged poisid ja ideoloogiaässad jooksid kannad ja kõnelesid keeled rakku, et "kontrolli alt väljunud" kirjandust oma käpa alla saada.. Päriselt ei saadud enam kunagi, ka kirjastusolud muutusid veidi leebemaks. Almanahhides esinenuist on täna saanud kenake rida tuntud eesti kirjamehi, julgeid poisse ja ideolooge vaevalt, et keegi mäletab. Lihtsalt praht, mis aga alles prügikorvis ja aegajalt katsutakse seda prahti puhta raha pähe väljapakkuda... (Lugu "kultuurijuhi ja välisministri" ümber on selles mõttes klassika.)

Almanahhidest oli lausa legendi väärtusega HEES, mille ühes numbris 1968. aastal avaldati Toomas Vindi luulekogu Suitsupilvedest unistus, mille avaluuletus Pragunemine olgu siinkohal ära toodud, märkimaks tõsiasja, et suure vaikimise eel oli Toomas Vindil ikkagi üheksa raamatut luulet ja proosat:

Pragunemine.

...krooksub või lummutab kummitab, tapab või hullutab sallib viskab välja kallistab helge idioot, kuldkollane, uhke antipood butood süood küünlakustutaja kollane küünlakustutaja, uhke ajab aganaid prügimägedesse urgudesse, pudetatesse puudesse lakkab ootamast ja lahkub lakkab poomast, söömast või pooldumast siis lahkub, siis teda ei ole on kuldsed küünlajalad kaks kotitäit raha aga teda enam ei ole...

Ja teine fakt: esimestel vabadusaastatel jätsid mitmed boheemlased viinajumala kummardamise. Tasapisi on enamus (et mitte ütelda - kõik) selle jumala rüppe naasnud. Vint on kaine tänini.

Üks ajakirjanik lõõpis: Vint on võitnud tervises ja kaotanud loovuses. Tõeks on osutunud lause esimene pool. Hiljutises intervjuus küsis teine ajakirjanik Vindi praeguse enesetunde kohta.

Vint vastas tagasihoidliku huumoriga: tal on häbi nagu pangaröövlil, kes kõnnib vabaduses ajal kui sõbrad trellide taga. Nojah.

Edasi raamatutest: täna kirjutab ja avaldab Toomas Vint raamatu aastas, mis olgu siinkohal üles loetud: 1995 - Kojamehe naine 1996 - Naisepiinaja õnnenatuke 1997 - Lõppematu maastik 1998 - Kunstnikuromaan 1999 - Nädalavahetusel. Mängides. 2000 - Elamise sulnis õudus 2001 - Kaine kuu ja purjus päike. Hetkel kirjutab romaani "...". Neid vaikimisejärgseid raamatuid sisuldasa tutvustada pole mõtet, nende arvustused on käinud läbi Meie Elu kunsti- ja kultuurileheküljelt(sinnamaale välja, et E. Krants sai Kaine... arvustuse kirjutada juba romaani käsikirjast. Täna on raamat kaante vahel.)

Mida ütelda Toomas Vindi uute raamatute kohta kokkuvõtteks? Alustan sellest, et tahan kiita eest raamatukirjastuse ja -trükkimise tänast taset: raamatud on ilusad, paber hea ja kiri selge. On lausa kahju, et okupatsiooniaegsed väljaanded tehti mannetul tasemel. Lausa kahju on illustraatoritest, kelle tihti suurepärased kujundused lihtsalt ära rikuti.

Pisara toob silma see, mis on tehtud Tõnis Vindi illustratsioonidega paarile venna raamatule. Sisuldasa on Toomas Vindi temaatika laienenud, küll noore vabariigi argielus kõndides haarab ta globaalprobleemide järele. Teeb seda põhjalikult, aga nii osavalt, et isegi kodumaine kiidetud kirjanduskriitika oskab raamatutest mööda lugeda. Nii kinnitati Kunstnikuromaan Vindi arveteõiendamiseks eesti kunstikriitikute ja näituste kuraatoritega. Romaan on hoopiski saastumisest ja saastamisest inimestes, kunstikriitikutes ja -kuraatorites, looduses ja (!!!) näilistes looduskaitsjates.

Täiesti märkamata jäi see, et Elamise... pole tiitellehel eksitavaks kirjutatud juttude ja mälestuste kogu vaid ROMAAN VALEST.

Ja veel on üks tähelepanek: raamatutest on kadunud märge trükiarvu kohta.

Sotsialistlikest hiidnumbritest nähtavasti kõnelda ei saa, arvan Vindi raamatute trükiarvuks 1,5 kuni 5 tuhat (loomulikult võin eksida, eks kirjamees paranda!).

Mida oskan ütelda? Vast vaatan faktile tema meeldivast küljest: raamat muutub juba ilmudes rariteediks ja satub nähtavasti kirjandust ja raamatut arvestava-austava lugeja kätte. Miljonilise rahva puhul saabki taolisi inimesi kusagil viis tuhat olla. Häid kirjanikke sootuks vähem. Igatahes palju vähem kui riigi- ja taskuvargaid. Oleks asjatu loota, et siin suhtarvud kultuurile soodsas suunas muutuksid. Olgem õnnelikud sellega, mis meil on!

Olgem rõõmsad Toomas Vindist.

(Lõppes ära.) AARNE HANS VAHTRA PS. Olen tänulik Meie Elu kolleegiumile ja toimetusele, et mulle anti harvaesinev võimalus tutvustada meie lugejale andekat inimest ja mõned vindid kah sisse visata. Sama.

Märkmed: