Täna toimus Eesti Välisministeeriumi korraldusel virtuaalfoorum eestlastele üle maailma. Foorumit vaatas Youtube vahendusel otse umbes sadakond huvilist. Seekordsel foorumil käsitleti mitmeid küsimusi. Kuidas väliskogukonnad elavad? Mida ütleb suur diasporaauuring selle kohta, kes on üldse eestlased välismaal? Miks on riigile välismaal elavate eestlaste käekäik oluline ja mida selles vallas tehakse? Mis on see, mis teeb Eesti suuremaks?
Arutelude vahel tehti otselülitusi kogukondadesse USAs, Rootsis ja Tšehhis. Meelelahutuseks tegi muusikat Londonis sündinud Eesti juurtega Kymbali Williams.
Virtuaalfoorumit juhis Tarmo Jüristo, keda Eestis teatakse kui ärksat ja terava pilguga ühiskonnateemade tõstatajat.
Tervituseks pidas kõne Eesti Vabariigi president Alar Karis. Toome tema kõne ära siinkohas täispikkuses.
Head sõbrad!
Mul on suur rõõm pöörduda sel virtuaalfoorumil umbes 200 000 välismaal elava Eesti juurtega inimese poole. Sõna „umbes“ näitab, et rahvaloendust selles asjus ei ole ju korraldatud ja nii polegi võimalik täpselt öelda, kui palju elab eestlasi väljaspool Eestit.
Aga teid on palju ja hoolimata geograafilisest kaugusest olete te mõjukas osa Eestist.
Tegelikult võinuks minagi olla oma perega osa teie seast. Möödunud sajandi 90ndatel tegin kuus aastat teadust Saksamaal, siis Londonis ja lõpuks Hollandis ning oli käega katsutav võimalus, et me võinukski Rotterdami jääda. Saatus läks teisiti, sain Tartu Ülikoolist erialaselt põneva pakkumise ja kolisime Eestisse tagasi.
Põhjused, miks eestlased teistesse riikidesse elama ja tööle jõudsid, on väga erinevad ja need väljarändamiste lained ulatuvad 19. sajandisse. Meie tunneme rohkem muidugi 1944. aasta Läände põgenemise ja seejärel iseseisvuse taastamise järgset väljarände lugu.
Sõnastan egoistliku alatooniga küsimuse – mida kodu-Eesti teilt ootab?
Vastus on lihtne: et võimalikult palju välismaal elavatest eestlastest seoksid oma tuleviku ühel või teisel moel Eestiga. Maailm on muutunud sedavõrd, et seotus Eestiga ei tähenda kohustuslikku Eestisse naasmist või kolimist. Seotus Eestiga on nüüd hoopis avarama tähendusega.
Just Eesti asja ajamine, Eesti jaoks millegi tegemine, enda eestlasena tundmine teebki teid osaks meie ühisest Eestist.
Eesti vajab teid. Vajab teie teadmisi, teie kogemusi, teie äri- ja teiste kontaktide võrgustikku, teie kultuuri ja vaimsuse hoidmist laulukooridest akadeemiliste ühendusteni. On ka nii, et paljud välismaal elavatest Eesti juurtega inimesed võivad olla mõtteliselt kõige paremad poliitika- ja äridiplomaadid, kes oma praegustes asukohamaades saavad Eestit väärikalt ja mõjusalt esindada.
Eesti vajab teie Eesti-meelsust.
Hiljuti rääkis üks noorema põlve inimene teie hulgast, kuidas on ta korraga nii kanadalane kui ka eestlane ja kuigi järjest rohkemates välismaal elavates eestlaste peredes kaob eesti keel, siis ometi on nad edasi eestlased.
Sest neil on alles eesti meel.
Eesti meel ongi see esimene, mis seob teid kõiki Eestiga.
Niisuguse Eesti meele hoidmise eest tänan teid kõiki.
