Maakondlike organisatsioonide kõrgajastul hakkasid need välja andma oma perioodilisi trükiseid — saarlastel oli selleks „Oma Maa“, tartlastel „Tartumaa Tuuled“, paar korda oli ka Mulkide Seltsil oma väljaanne; ja virulased oma ajakirja „Viru Kiri“, mis on ainsana püsima jäänud. Kolmekümne aasta jooksul on ilmunud 17 numbrit, kokku 684 lk. See materjal on suure ajaloolise väärtusega ühe maakondliku seltsi tegevusest, olles avaldanud ka palju mälestusi Virumaalt pärit inimeste saatusest mitmetel pagulasajastu maadel ja teedel. Seltsi 30. aastapäeval ilmunud numbrit tähistatakse juubelinumbrina.
Toimetaja on olnud Elna Libe ja tehniline toimetaja, aga ka tegelik tegija Kalju Tori, kellel peale ajakirja tegemise on olnud täita Virulaste Koondise Torontos juhtimine.

Juubelinumbris on avaldatud K. Tori „Virulaste Koondis Torontos 1973–2003“, kus vaadeldakse, kuidas virulased organiseerusid ja alustati „Virumaa Teataja“ väljaandmist, kuna tegevus koosnes suvepäevade korraldamises Seedriorul. Siis sütitasid killamängude tegevuse eeltööd rahva vaimu tegutsemiseks ja valmis esimene „Viru Kiri“. Nüüdses juubelinumbris on K. Tori kirjutanud ülevaate koondise tegevusest.

Ajakirja väljaandmisel on suureks eelduseks virulaste hulgas olev kirjameeste arv, mistõttu iga number on saanud sisukaks ja palju pakkuvaks. Aastal 2001 ilmus Lydia Torilt luulekogu „Tõrvikud tuules“, kuhu on kogutud looja rahvuslikult lähedased luuletused, millest mõned on varem ajakirjas ilmunud.

Veel on juubelinumbris Heljo Vroomani „Killukesi minevikust“, E. Toominga „Lebavere–Männisalu–Naraku“, H. Oja „Sõjas ja sõjajärgseil päevadel“, E. Libe „Altja-Mustoja Haridusselts ja seltsimaja Eesti Vabariigi algaastail“, L. Valter „Piiritsoonist“, Peep Varju huvitav ülevaatekirjeldus „Unustatud kangelased“, E. Walk „Fr. R. Kreutzwald 14.IX.1803–13.VIII.1882“, S. Pakri „Reis kodumaale 2002 aastal“ pakub värskemaid uudiseid ja muljeid.

Märkmed: