Virulaste Koondise kevadine kokkutulek on alati leidnud ruumi aprilli viimasel nädalal, selleks ajaks on kevad juba kindla koha leidnud loodusse ärkamisse. Osalejate arv on aastatega väiksemaks jäänud, möödunud aasta oli aga nii valus, et viis kaasa koondise esimehe Kalju Tori, mis oli raske kaotus perekonnale ja kõigile virulastele, nagu ütles esimees Edgar Walk.
Maakondlikud organisatsioonid tekkisid armastusest oma noorusmaa kodukoha vastu. Kalju Tori oli organisatsiooni hingeks, oma ajaloohuvilise kindla alusega mõistis ta võitluse tähtsust ja oli valmis end ohverdama, kui sünnimaa seda nõudis. Ikka ja jälle oli see maa olnud valmis sellist nõuet esitama. Nagu Elna Libe oma leinalise värsiteksti puhul meenutas, muru kasvab mulla peale; lahkunu abikaasa Lydia Tori mälestusluuletuses „Lese lein“ väljendub lein väga ilmekalt üksinduses, kus nägemuslikud elupildid on sidemeks mälestuste vahel.
Neis elab Kalju edasi ja mõjutab liikmeid, et „Viru Kiri“ kestaks edasi. Laual oli seniste aastate üksikuid numbreid, mille juures V. Gustavson kiitis Kalju ajakirjanduslikku albumi tegemise oskust. Sündmust elustati rahvuslike lauludega, mida V. Gustavson saatis, kuni Lydia Tori esitas söögipalve. Elna Libe alustas oma sõnavõttu: „Armsad virulased, kurb päev on käes, aga aeg läheb edasi…“ Momenti kasutati organisatsiooni juhatuse täiendamiseks, kuhu oli jäänud vaid neli liiget. Kokkuleppel saadi juhatuse liikmeiks Mia Haamer, Heino Sepp Hamiltonist, kellega liitus veel Elna Libe, kes varem on töötanud „Viru Kirja“ tegemise juures. Ajakiri sündis 1978.a., selle juures töötasid E. Libe, E. Walk ja mitmed autorid.
„Me ei saa seda jätta viimaseks. Järgmise aasta kogunemiseks anname välja juubelinumbri,“ kinnitas Elna Libe. Arutusele võeti koht, kus peaks toimuma järgmine koosolek. Lõpuks jäädi siiski samasse ruumi, mis on koduselt valge. Kogu sündmuse ajal mängis Volli Gustavson. Tervituse oli saatnud liige Endel Tooming koos toetusega koondisele. Tänati sündmuse tegijaid ja vaeva nägijaid. Tuleval aastal jätkame seda samas.
HANNES OJA
Lese lein LYDIA TORI
Ma olen väga üksinda siin kõikjal. Kalju, sinuta.
Veel olen sellest kohkunud et enne mind siit lahkusid.
Läksid ära! Sinna, kuhu ükski paha hing ei mahu…
Seal sa oled ülivaba — maa ja taevas on su tuba,
näed, mis toimub siin ja seal, kuidas elan omal käel.